Factors influencing early modern historiography in Estland, Livland and Courland

For a historian the early modern chronicle is most commonly a historical source – good or bad, reliable or untrustworthy. Based on this information the historian decides how much he or she can use the events recorded and historical figures described in the chronicle to reconstruct the past. For those researchers who study the history of historiography, the chronicle represents the reflections of the historical knowledge and the idea of history of the period in question. He or she is interested in the author, his or her motives, circumstances concerning the creation of the work, author’s sources and the reception of the work by its peers and followers. Historians and historians of historiography have studied the early modern chronicles written in Estland, Livland and Courland and agreed upon their trustworthiness, however, equal attention has not been given to the chronicles as reflectors of the historical knowledge of the period and to how the chronicles received new developments in Western European historiography. This dissertation contains seven articles on the early modern historiography which look at the influence of social factors (such as power, wars, spreading of printing presses), Western European ideas (idea of history, antiquarianism, Gothicism) and author’s personal choice of sources on historiography in Estland, Livland and Courland. In summary it can be said that historians received different ideas from Western Europe, however, none of them rose to the level of fame as some of their contemporaries in Europe. In the dialogue with the cultural centre, they were at the receiving end and not an equal partner. Concerning the societal factors, there is usually a combination of aspects influencing the writing of history at any given time. Thus, we cannot say that warfare or the establishment pf printing shops definitely encouraged or discouraged the writing of history, printing and distribution of historical works. When in 16th century the authors were more concerned with descriptions of contemporary events for future generations then in 17th century some authors aspired to write a more comprehensive overview on local history from the earliest times.

Ajaloolasele on varauusaegne kroonika enamasti allikas – hea või halb, usaldusväärne või ebausaldusväärne – ning sellest lähtuvalt otsustab ajaloolane kui palju saab ta kasutada kroonikas kirjeldatud sündmusi ja inimeste tegusid selleks, et minevikku rekonstrueerida. Ajalookirjanduse ajaloo uurijale on kroonika oma ajastu ajaloo teadmiste ja ajaloo idee peegeldus. Teda huvitab autori isik, tema motiivid, kroonika valmimisega seotud asjaolud, krooniku allikad ja selle edasine saatus ajaloomaastikul. Mis puudutab kroonika allikalist väärtust, siis selles osas on ajalookirjutuse ajaloo uurijad ja ajaloolased varauusaegsete kroonikaid uurinud ning neile hinnangu andnud. Vähem on uuritud kroonikaid kui oma ajastu ajalookirjutuse peegleid ning seda, kuidas võtsid need vastu Lääne-Euroopas levinud ajalooteaduse arenguid või kuidas ühiskondlikud tegurid ajalookirjutust mõjutada võisid. Käesolev doktoriväitekiri sisaldab seitset sissevaadet varauusaegsesse ajalookirjutusse uurides ühiskondlike tegurite (võim, sõda, trükikunsti levik), Lääne-Euroopast tulnud ideede (ajaloo idee, antikvaarne liikumine, gootitsism) ning autori individuaalse allikavaliku mõju ajalookirjutusele Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal. Kokkuvõttes võib tõdeda, et Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa ajalookirjutajad võtsid vastu erinevaid Lääne-Euroopas levinud ideid ning lugesid uuemat kirjandust, kuid nende endi keskelt ei kerkinud esile ajaloolast, kes oleks olnud üle Euroopa tuntud. Dialoogis Euroopa kultuuri keskusega jäädi pigem vastuvõtjaks kui võrdseks partneriks. Ühiskondlike tegurite mõju avaldus enamasti paljude tegurite kombinatsioonis kui selgelt üheselt. Näiteks ei saa väita, et sõjategevus või trükikodade asutamine Eesti-, Liivi- ja Kuramaale alati julgustas või vastupidi pärssis ajalooteoste sündi, trükkimist või levikut. Kui 16. sajandil oli ajalookirjutajate jaoks esiplaanil oma eluajal toimunud sündmuste kirjeldamine järeltulevate põlvede jaoks, siis 17. sajandil asusid mitmed autorid koostama terviklikumat käsitlust kohalikust ajaloost.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone