• Digital Humanities and Cultural Heritage
• Publicationsclose
• 2017-2021close
• Thesis close
• Estonian close
• DSpace at Tartu University Library close
• Social Science and Humanities close

Can a country with a constant state of emergency in its capital – as was the case in Estonia in 1918–1934 – be considered a democracy? Or a country where political violence is used against members of a parliamentary committee during a committee meeting – as was the case in Finland in 1930? Why did the Estonian Social Democrats support the 1934 coup and why did the Finnish Swedes defend the Finnish Communists? Why could Estonia not find any allies except Latvia in the 1920s and 1930s, and why was Finland left without allies in the Winter War? Why did Estonia and Finland not behave in the same way in the autumn of 1939, and why did the United Kingdom, Canada, Australia, and New Zealand declare war on Finland in 1941? The answers to these questions lie in the relationships between democracy and security, which is exactly the topic of my dissertation. Based on the works of different philosophers, it is possible to show that democracy and security are interdependent. The relationship between democracy and security can be reduced to the classic dilemmas between freedom and security, freedom and sovereignty, and sovereignty and security. Although it is not possible to solve these dilemmas definitively, the solution can be improved indefinitely. I argue that the way in which democratic societies resolve these dilemmas does not depend on democratic culture or on the wisdom inherent in people, but on the perceptions of the majorities of democratic societies, which in turn depend primarily on historical experience. The theoretical explanation proposed in my dissertation helps to understand why Estonia’s and Finland’s quests for security failed in 1918–1948 and why Estonia and Finland made different choices at the turning points of their history. The behaviour of Estonia’s leaders during the events of 1939 and 1940 also becomes understandable. Hopefully, my dissertation will contribute to a fair judgement of the activities of Konstantin Päts and Johan Laidoner, and to reconciling Estonian society on the question of whether they were heroes or villains. However, the most important aim is to contribute to an understanding of just how fragile democracy and security can be, how they depend on each other and, in particular, how they depend on historical experience. Kas saab pidada demokraatlikuks riiki, mille pealinnas kehtib pidev erakorraline seisukord – nagu oli Eesti aastatel 1918–1934? Või riiki, kus parlamendikomisjoni liikmete vastu kasutatakse poliitilist vägivalda komisjoni istungi toimumise ajal – nagu oli Soome aastal 1930? Miks Eesti sotsiaaldemokraadid toetasid 1934. aasta riigipööret ja miks soomerootslased kaitsesid Soome kommuniste? Miks ei õnnestunud 1920-ndate ja 1930-ndate Eestil leida ühtegi liitlast peale Läti ja miks jäi Soome talvesõjas ilma liitlasteta? Miks Eesti ja Soome 1939. aasta sügisel ühtemoodi ei käitunud ja miks Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa 1941. aastal Soomele sõja kuulutasid? Vastus peitub demokraatia ja julgeoleku vahelistes seostes, mida minu väitekiri uuribki. Erinevate filosoofide töödele tuginedes on võimalik näidata, et demokraatia ja julgeolek sõltuvad vastastikku üksteisest. Demokraatia ja julgeoleku vaheline seos on taandatav klassikalistele dilemmadele vabaduse ja julgeoleku, vabaduse ja suveräänsuse ja suveräänsuse ja julgeoleku vahel. Kuigi dilemmasid ei ole võimalik lõplikult lahendada, on lahendust võimalik lõputult täiustada. Ma väidan, et see, kuidas demokraatlikud ühiskonnad neid dilemmasid lahendavad, ei sõltu mitte demokraatlikust kultuurist või rahvale omasest tarkusest, vaid demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mis omakorda sõltuvad eelkõige ajaloolisest kogemusest. Minu väitekirjas välja pakutud teoreetiline selgitus aitab mõista, miks Eesti ja Soome julgeolekuotsingud aastatel 1918–1948 läbi kukkusid ja miks Eesti ja Soome oma ajaloo pöördepunktides erinevaid valikuid tegid. Mõistetavaks muutub ka Eesti riigijuhtide käitumine 1939. ja 1940. aasta sündmuste ajal. Loodetavasti aitab minu väitekiri kaasa õiglase hinnangu andmisele Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevusele ja Eesti ühiskonna lepitamisele küsimuses, kas tegemist oli kangelaste või kurjategijatega. Kõige tähtsam on siiski aidata kaasa mõistmisele, kuivõrd haprad võivad olla demokraatia ja julgeolek, kuidas nad vastastikku üksteisest sõltuvad ja eriti – kuidas nad sõltuvad ajaloolisest kogemusest. https://www.ester.ee/record=b5391015

For a historian the early modern chronicle is most commonly a historical source – good or bad, reliable or untrustworthy. Based on this information the historian decides how much he or she can use the events recorded and historical figures described in the chronicle to reconstruct the past. For those researchers who study the history of historiography, the chronicle represents the reflections of the historical knowledge and the idea of history of the period in question. He or she is interested in the author, his or her motives, circumstances concerning the creation of the work, author’s sources and the reception of the work by its peers and followers. Historians and historians of historiography have studied the early modern chronicles written in Estland, Livland and Courland and agreed upon their trustworthiness, however, equal attention has not been given to the chronicles as reflectors of the historical knowledge of the period and to how the chronicles received new developments in Western European historiography. This dissertation contains seven articles on the early modern historiography which look at the influence of social factors (such as power, wars, spreading of printing presses), Western European ideas (idea of history, antiquarianism, Gothicism) and author’s personal choice of sources on historiography in Estland, Livland and Courland. In summary it can be said that historians received different ideas from Western Europe, however, none of them rose to the level of fame as some of their contemporaries in Europe. In the dialogue with the cultural centre, they were at the receiving end and not an equal partner. Concerning the societal factors, there is usually a combination of aspects influencing the writing of history at any given time. Thus, we cannot say that warfare or the establishment pf printing shops definitely encouraged or discouraged the writing of history, printing and distribution of historical works. When in 16th century the authors were more concerned with descriptions of contemporary events for future generations then in 17th century some authors aspired to write a more comprehensive overview on local history from the earliest times. Ajaloolasele on varauusaegne kroonika enamasti allikas – hea või halb, usaldusväärne või ebausaldusväärne – ning sellest lähtuvalt otsustab ajaloolane kui palju saab ta kasutada kroonikas kirjeldatud sündmusi ja inimeste tegusid selleks, et minevikku rekonstrueerida. Ajalookirjanduse ajaloo uurijale on kroonika oma ajastu ajaloo teadmiste ja ajaloo idee peegeldus. Teda huvitab autori isik, tema motiivid, kroonika valmimisega seotud asjaolud, krooniku allikad ja selle edasine saatus ajaloomaastikul. Mis puudutab kroonika allikalist väärtust, siis selles osas on ajalookirjutuse ajaloo uurijad ja ajaloolased varauusaegsete kroonikaid uurinud ning neile hinnangu andnud. Vähem on uuritud kroonikaid kui oma ajastu ajalookirjutuse peegleid ning seda, kuidas võtsid need vastu Lääne-Euroopas levinud ajalooteaduse arenguid või kuidas ühiskondlikud tegurid ajalookirjutust mõjutada võisid. Käesolev doktoriväitekiri sisaldab seitset sissevaadet varauusaegsesse ajalookirjutusse uurides ühiskondlike tegurite (võim, sõda, trükikunsti levik), Lääne-Euroopast tulnud ideede (ajaloo idee, antikvaarne liikumine, gootitsism) ning autori individuaalse allikavaliku mõju ajalookirjutusele Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal. Kokkuvõttes võib tõdeda, et Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa ajalookirjutajad võtsid vastu erinevaid Lääne-Euroopas levinud ideid ning lugesid uuemat kirjandust, kuid nende endi keskelt ei kerkinud esile ajaloolast, kes oleks olnud üle Euroopa tuntud. Dialoogis Euroopa kultuuri keskusega jäädi pigem vastuvõtjaks kui võrdseks partneriks. Ühiskondlike tegurite mõju avaldus enamasti paljude tegurite kombinatsioonis kui selgelt üheselt. Näiteks ei saa väita, et sõjategevus või trükikodade asutamine Eesti-, Liivi- ja Kuramaale alati julgustas või vastupidi pärssis ajalooteoste sündi, trükkimist või levikut. Kui 16. sajandil oli ajalookirjutajate jaoks esiplaanil oma eluajal toimunud sündmuste kirjeldamine järeltulevate põlvede jaoks, siis 17. sajandil asusid mitmed autorid koostama terviklikumat käsitlust kohalikust ajaloost. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone