• Digital Humanities and Cultural Heritage
• Publicationsclose
• Research dataclose
• Open Access close
• Thesis close
• EE close
• Estonian close
• DSpace at Tartu University Library close
• Digital Humanities and Cultural Heritage close

The aim of this research is, above all, to investigate the formation story of the Estonians’ own museum, with the emphasis on the relations between the museum and people. The evolution of the idea of the Estonian National Museum (ENM) and its realization reflects the maturing story of Estonian people into a nation. After the official foundation of the ENM in 1909, during the first decade of its existence, the museum underwent a change in its paradigm, growing from a national-romantic idea generated by a few intellectuals into a memory institution with extensive membership and clear visions. The museum constructed a valued past narrative, through which it was possible to find in the past the things to be proud of and to prove that Estonians are also a cultured nation. The strategies and practices of the ENM in pursuing its objectives were directed both inside and outside the museum. During the initial years of the museum the primary course of action constituted heritage collection and shaping the essence of the museum, which in European context yielded a remarkable result. The museum statutes had stipulated broad-based objectives and although as early as during the initial years of its existence the museum had theoretically developed into a versatile institution, in practice the identity was based on material heritage. There was still no wider intellectual potential for elaborating the results: however, the unique collections presented a great opportunity for the future specialists. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on eelkõige selgitada välja eesti rahva oma muuseumi kujunemise lugu rõhuasetusega muuseumi ja rahva vahelisel suhtel. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) mõtte areng ja teoks saamine peegeldab eesti rahva rahvuseks küpsemise lugu. 1909. aastal ametlikult eluõiguse saanud muuseumi esimese kümnendi jooksul toimus paradigma muutus, kus üksikute haritlaste idealistlikust rahvusromantilisest ideest kujunes välja rahvaga aktiivselt suhtlev laiaulatusliku liikmeskonnaga ja selgete sihtidega mäluasutus. Muuseum konstrueeris väärtustatud mineviku narratiivi, mille kaudu oli võimalik leida oma minevikust seda, mille üle uhke olla ja mille kaudu tõestada, et ka eestlased on kultuurrahvas. ERMi strateegiad ja praktikad eesmärkide elluviimisel olid suunatud nii muuseumi sisse- kui väljapoole. Esmaoluline tegevussuund muuseumi esimeste aastate jooksul vanavara korjamise ja muuseumile sisu moodustamise näol andis kogu Euroopa kontekstis tähelepanuväärse tulemuse. Muuseumi põhikiri oli sätestanud laiapõhjalised eesmärgid ja kuigi muuseumist kujunes teoreetiliselt juba esimestel aastatel mitmekülgne institutsioon, sai aga praktikas identiteedi alus vanavarast. Tulemuste teaduslikuks läbitöötamiseks puudus veel laiem vaimne potentsiaal, see-eest oli loodud võimalus tulevastele erialateadlastele suurepäraste ja unikaalsete kollektsioonide näol.

Uurimistöö eesmärgiks oli välja töötada meetod tekstilise andmestiku kogumiseks, mille alusel saaks hiljem arendada masinõppel põhinevaid meetodeid depressiooni ja ärevuse riski automaatseks hindamiseks. Töö käigus koostati ankeet, mille abil koguti tekstilist materjali ligi 300-st vabatahtlikust koosnevalt mugavusvalimilt. Kogutud tekstid sisaldasid nii etteantud pildi kirjeldust kui ka vabalt valitud sündmuse või mälestuse kirjeldust. Valimis osalenute emotsionaalset seisundit mõõdeti EEK-2 skriiningtesti abil. Ligi 42% isikutest ületas depressiooni ning ligi 30% isikutest ärevuse alaskaala riskilävendi. Esialgsed eksperimendid masinõppe mudelitega, mis püüdsid ennustada, kas inimese EEK-2 skoor ületab depressiooni ja/või ärevuse riskilävendi, edukaid tulemusi ei andnud. Kokkuvõttes tundub, et etteantud pildi kirjeldamine ei ole sobivaim viis soovitud andmestiku kogumiseks ja pigem peaks kasutama selliseid kirjutamise ülesandeid, mis oleks inimese endaga rohkem seotud.

Can a country with a constant state of emergency in its capital – as was the case in Estonia in 1918–1934 – be considered a democracy? Or a country where political violence is used against members of a parliamentary committee during a committee meeting – as was the case in Finland in 1930? Why did the Estonian Social Democrats support the 1934 coup and why did the Finnish Swedes defend the Finnish Communists? Why could Estonia not find any allies except Latvia in the 1920s and 1930s, and why was Finland left without allies in the Winter War? Why did Estonia and Finland not behave in the same way in the autumn of 1939, and why did the United Kingdom, Canada, Australia, and New Zealand declare war on Finland in 1941? The answers to these questions lie in the relationships between democracy and security, which is exactly the topic of my dissertation. Based on the works of different philosophers, it is possible to show that democracy and security are interdependent. The relationship between democracy and security can be reduced to the classic dilemmas between freedom and security, freedom and sovereignty, and sovereignty and security. Although it is not possible to solve these dilemmas definitively, the solution can be improved indefinitely. I argue that the way in which democratic societies resolve these dilemmas does not depend on democratic culture or on the wisdom inherent in people, but on the perceptions of the majorities of democratic societies, which in turn depend primarily on historical experience. The theoretical explanation proposed in my dissertation helps to understand why Estonia’s and Finland’s quests for security failed in 1918–1948 and why Estonia and Finland made different choices at the turning points of their history. The behaviour of Estonia’s leaders during the events of 1939 and 1940 also becomes understandable. Hopefully, my dissertation will contribute to a fair judgement of the activities of Konstantin Päts and Johan Laidoner, and to reconciling Estonian society on the question of whether they were heroes or villains. However, the most important aim is to contribute to an understanding of just how fragile democracy and security can be, how they depend on each other and, in particular, how they depend on historical experience. Kas saab pidada demokraatlikuks riiki, mille pealinnas kehtib pidev erakorraline seisukord – nagu oli Eesti aastatel 1918–1934? Või riiki, kus parlamendikomisjoni liikmete vastu kasutatakse poliitilist vägivalda komisjoni istungi toimumise ajal – nagu oli Soome aastal 1930? Miks Eesti sotsiaaldemokraadid toetasid 1934. aasta riigipööret ja miks soomerootslased kaitsesid Soome kommuniste? Miks ei õnnestunud 1920-ndate ja 1930-ndate Eestil leida ühtegi liitlast peale Läti ja miks jäi Soome talvesõjas ilma liitlasteta? Miks Eesti ja Soome 1939. aasta sügisel ühtemoodi ei käitunud ja miks Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa 1941. aastal Soomele sõja kuulutasid? Vastus peitub demokraatia ja julgeoleku vahelistes seostes, mida minu väitekiri uuribki. Erinevate filosoofide töödele tuginedes on võimalik näidata, et demokraatia ja julgeolek sõltuvad vastastikku üksteisest. Demokraatia ja julgeoleku vaheline seos on taandatav klassikalistele dilemmadele vabaduse ja julgeoleku, vabaduse ja suveräänsuse ja suveräänsuse ja julgeoleku vahel. Kuigi dilemmasid ei ole võimalik lõplikult lahendada, on lahendust võimalik lõputult täiustada. Ma väidan, et see, kuidas demokraatlikud ühiskonnad neid dilemmasid lahendavad, ei sõltu mitte demokraatlikust kultuurist või rahvale omasest tarkusest, vaid demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mis omakorda sõltuvad eelkõige ajaloolisest kogemusest. Minu väitekirjas välja pakutud teoreetiline selgitus aitab mõista, miks Eesti ja Soome julgeolekuotsingud aastatel 1918–1948 läbi kukkusid ja miks Eesti ja Soome oma ajaloo pöördepunktides erinevaid valikuid tegid. Mõistetavaks muutub ka Eesti riigijuhtide käitumine 1939. ja 1940. aasta sündmuste ajal. Loodetavasti aitab minu väitekiri kaasa õiglase hinnangu andmisele Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevusele ja Eesti ühiskonna lepitamisele küsimuses, kas tegemist oli kangelaste või kurjategijatega. Kõige tähtsam on siiski aidata kaasa mõistmisele, kuivõrd haprad võivad olla demokraatia ja julgeolek, kuidas nad vastastikku üksteisest sõltuvad ja eriti – kuidas nad sõltuvad ajaloolisest kogemusest. https://www.ester.ee/record=b5391015

It is quite natural that different sources from the past pass on different information. The current thesis studies how the archaeological and folkloristic information relate to each other and what are the possibilities to use theses as a combined. Archaeological research has focused on the material remains from the past; the folklorists, however, study the information that has mainly been passed on orally. When the academic interest lies in the past culture as a whole, the use of different sources will grant richer and more comprehensive knowledge. The case-study of thesis that is covering the material from Estonia is analysing the information about origin of and finds associated with human remains in wetlands. The main focus has been on mires. This kind of intriguing and unstudied topic was chosen because of folk songs that describe burying in mires. Also, in the place-lore there are stories about burials in mires, as well as depictions of drowning in wetlands. For archaeologist, this raises a question, whether this folklore could reflect the events that have led to bog bodies? Additionally, the place-lore describes unearthing of human remains from waterlogged soil of which there is no archaeological documentation. Attempts to find new archaeological record for some of these place-lore sites were unfortunately unsuccessful. These fieldworks illustrate how complicated is it to discover archaeological finds from wetlands. At the same time, the work with archive sources and literature showed that there are previous archaeologically documented finds of human remains from wetlands. The age, context and way of emerge of these human remains has been very different. The archaeological excavation conducted as part of this research in Alasoo Varajemägi revealed finds in peat originating from the pyre. It seems that items left behind from cremation burials were taken into a former lake. There was no record of this kind of behaviour from the Viking Age previously documented in Estonia. Therefore, the study represents information in archaeology and folkloristics concerning human remains in wetlands. The information of both records is quite diverse, but the systematic study has brought them closer and at the same time has helped to understand the character how the archaeological and folkloristic information has been emerged, transmitted and stored. On täiesti loomulik, et erinevad minevikust pärinevad allikaliigid kannavad endas edasi erinevat informatsiooni. Käesolevas doktoritöös vaadeldakse, kuidas suhestuvad omavahel arheoloogiline ja rahvaluuleline teave ning millised on võimalused nende kooskasutuseks. Arheoloogide uurimistöö on keskendunud mineviku materiaalsetele jäänustele, rahvaluuleteadlased aga uurivad informatsiooni, mis on üle põlvkondade edasi kandunud enamasti suusõnaliselt. Kui teadlase uurimisobjektiks on mineviku kultuur terviklikult, siis aitab erinevate allikate kasutus saada möödunud aegadest palju rikkama ja mitmekihilisema arusaama. Eesti materjali käsitleva doktoritöö juhtumuuring vaatleb teavet inimjäänuste tekkest ja vastavatest leidudest märgaladel. Peamise tähelepanu all on olnud sood. Niisuguse intrigeeriva ja senikäsitlemata teemavaliku põhjustasid sohu matmisi kirjeldavad rahvalaulud. Ka kohapärimuses on nii jutte matmisest sohu kui ka kirjeldusi uppumistest märgaladel. Arheoloogi jaoks tõstatab see küsimuse, kas ja mil määral võib niisugune pärimus kajastada sündmusi, mis on maha jätnud soolaipu? Lisaks kirjeldab kohapärimus inimsäilmete avastamist liigniiskest pinnasest, mille kohta arheoloogilist dokumentatsiooni ei leidu. Katse leida osadest pärimuspaikadest uusi arheoloogilisi tõendeid kahjuks ei õnnestunud. Mainitud välitööd illustreerivad hästi, kui keerukas ja raske on avastada märgaladelt arheoloogiliste leide. Samas, töö arhiiviallikate ja kirjandusega näitas, et eelnevalt on ka arheoloogiliselt registreeritud inimjäänuste leide liigniiskest pinnasest. Need leiud on aga väga erineva vanuse, konteksti ja tekkepõhjusega. Doktoritöö raames tehtud arheoloogiliste kaevamistega õnnestus Alasoo Varajemäel tuvastada turbas asuvaid leide, mis pärinesid tuleriidalt. Näib, et põletusmatustest järele jäänud asju viidi endisaegsesse järvevette. Niisugusest viikingiaegsest käitumisest Eesti arheoloogias seni tõendeid ei olnud. Seega esitab uurimus märgaladel leiduvate inimjäänustega seonduvat arheoloogilist ja rahvaluulelist informatsiooni. Mõlemas allikaliigis esinev informatsioon on küll üsna eriilmeline, kuid süstemaatiline uurimine on vähendanud nende vahelist lõhet ja samas aidanud mõtestada ka eripära, kuidas need allikad on tekkinud, edasi kandunud ning talletunud. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone

The 100th anniversary from the outbreak of the First World War (WWI) has increased the number of academic studies dedicated to the war both in Western Europe as well as in Estonia and elsewhere in Eastern Europe, where it was heretofore rather known as the “forgotten war”. This increased focus has revealed several gaps in the local historiography, especially in relation to the social and cultural aspects of the war. Among these gaps is the topic of the war experience of soldiers and its post-war meaning, which stands in the center of this doctoral thesis. The thesis relies on Estonian soldiers’ letters, diaries, memoirs and materials of veterans’ organizations, and analyzes both the common as well as previously less explored elements of the war experience of Estonian soldiers who served in the Russian Army during WWI. The thesis examines the formation of the experience during the war as well as its postwar meaning over a long timespan, i.e. how the experience was perceived and re-implemented in the transformed sociopolitical context during the interwar period and the Soviet era. By analyzing the central aspects of the Estonians’ war experience (enemy-image, self-image, relations with fellow soldiers and with the home front, returning home), the factors that affected these aspects (the context of the Russian Army, postwar conflicts), and the postwar meaning of the experience, the thesis places the Estonian case study into the wider framework of the local and international historiography and highlights the need to further research the experiences of minorities who served in the Russian Army as well as the numerous aspects of the “long” WWI on the Eastern Front. Saja aasta möödumine Esimese maailmasõja puhkemisest aktualiseeris teemakohast ajalookirjutust nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis ja mujal Ida-Euroopas, kus ilmasõda tunti seni pigem “unustatud sõjana”. Sellest tulenevalt on siinses ajalookirjutuses tulnud nähtavale mitmed lüngad, eriti sõja ühiskondlike ja kultuuriliste aspektide käsitlemisel. Viimaste hulka kuulub sõdurite kogemuse ja selle sõjajärgse tähenduse analüüs, mis on antud doktoritöö uurimisülesanne. Tuginedes eesti sõdurite kirjadele, päevikutele ja mälestustele ning veteranide organisatsioonide materjalidele, analüüsib väitekiri Esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus osalenud eestlastest sõdurite sõjakogemuse ühisosa, selle eripäraseid ja/või seni vähest tähelepanu pälvinud komponente. Töö käsitleb sõja kestel omandatud kogemust ning viimase tähendust pikemal aegreal, st kogemusele hinnangu andmist ja selle rakendamist 1920.–1930. aastate ning nõukogude perioodi teisenenud ühiskondlik-poliitilistes oludes. Analüüsides eestlaste sõjakogemuse iseloomulikumaid komponente (vaenlase- ja enesekuvand, suhted kaassõdurite ja kodurindega, kojupöördumine), neid mõjutanud tegureid (nt Vene armee taustsüsteem, ilmasõjale järgnenud konfliktid) ning kogemuse sõjajärgset tähendust, astub töö diskussiooni maailmasõja alase lokaalse ja rahvusvahelise historiograafiaga ning juhib tähelepanu vajadusele Vene armees teeninud väikerahvaste kogemuse problemaatikat, aga ka erinevaid “pika” Esimese maailmasõja aspekte idarindel kompleksselt analüüsida. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

Largely based on archival documents, this study describes the functioning of the institutions involved in anti-religion campaigns and their institutional development in Soviet Estonia in 1957-1990. The calming that followed the period of Stalin’s rule brought along a certain „religious renaissance“ that alarmed some of the higher Party functionaries. This and the utopic plan to reach the Communist state in a couple of decades – the main obstacles to which were thought to be the „vestiges of bourgeoisie“, including religion – led to an anti-religion campaign in 1958, which lasted until 1964. During this campaign the laws governing religion were hardened and several new units of anti-religion work were formed; these were involved in the control over religious legislation and atheistic propaganda both at the local and republic levels. Propagandists of atheism were trained in People’s Universities and the educational system of the Party. After the changes that occurred in the country’s administration in 1964 the national religion policy softened to a certain extent, although a negative stand towards religion persisted until the end of the Soviet period; changes in this attitude were not noticeable before 1988. The modified religion policy did not lead to dispersing the units established during the campaign; instead, it was attempted to employ them more effectively and also in a more concealed manner. This was, however, unsuccessful, as archived documents reveal that atheistic propaganda was an utterly insignificant matter for most national institutions and Party units. In view of the inadequate or inexistent coordination and obscure chains of command it can be said that the system of anti-religion fight was relatively ineffective and in reality it relied mostly on the activity of individual atheism enthusiasts working for different institutions. This thesis covers the system of propaganda and education of the Party, the apparatus of the commissioner of the Council for Religious Affairs and its subsidiary commissions of assistance for observance of the legislation on religion, the „Science“ Society, and the system of People’s Universities, as well as their mutual connections, development and activities. Peamiselt arhiiviallikatel baseeruv uurimus kirjeldab religioonivastasesse võitlusse kaasatud olulisemate ametkondade tegevust ja institutsionaalset arengut Nõukogude Eestis aastail 1957-1990. Stalini valitsemise perioodile järgnenud pingelangus tõi endaga kaasa teatava „religioosse renessanssi“, mis alarmeeris mõningaid kõrgemaid parteitegelasi. See ja utoopiline plaan jõuda paarikümne aastaga kommunistliku riigini – mille ühe peamise takistusena nähti „kodanlikke igandeid“, mille hulka kuulus ka religioon – vallandasid 1958. aastal religioonivastase kampaania, mis kestis kuni 1964. aastani. Kampaania käigus karmistati religioonialast seadusandlust ja kutsuti ellu mitmeid uusi religioonivastase võitluse üksusi, mis tegutsesid religioonialaste seaduste kontrollimise ja ateistliku propaganda valdkonnas – seda nii piirkondlikul kui ka ülevabariigilisel tasandil; ateismipropagandiste hakati ette valmistama nii rahvaülikoolides kui parteiharidussüsteemis. Pärast 1964. aastal toimunud muudatusi riigi juhtkonnas leidis riiklikus religioonipoliitikas aset teatud leevenemine, kuid negatiivne suhtumine religiooni jäi kestma nõukogude perioodi lõpuni – muutused selles suhtumises on märgatavad alles aastast 1988. Uuenenud religioonipoliitika ei toonud endaga kaasa mitte kampaania käigus loodud üksuste likvideerimist, vaid hoopis katseid neid nii efektiivsemalt kui ka varjatumalt tööle rakendada. Tõsi küll, edutult, sest arhiiviallikate põhjal ilmneb, et enamike riiklike organite ja asutuste ning ka parteiüksuste jaoks oli ateistlik võitlus täiesti ebaolulisel kohal. Võttes arvesse tegevuse olematut või puudulikku koordineerimist ning segaseid käsuliine, võib väita, et religioonivastase võitluse süsteem oli võrdlemisi ebaefektiivne ning taandus lõppkokkuvõttes ainult erinevate institutsioonidega seotud ateismientusiastide tegevusele. Uurimuses leiavad käsitlemist partei propaganda- ja haridussüsteem, usuasjade voliniku aparaat ühes talle allunud ususeadusandluse kontrollkomisjonidega, ühing „Teadus“ ja rahvaülikoolide süsteem – nende omavahelised sidemed, areng ja tegevus.

This PhD thesis examines the Baltic art field during the Enlightenment, focusing on the amateur pictorial legacy. By turning our attention from the professional-institutional art world, which was still quite limited in the 18th century, to the broader circle of dilettanti, and from artistically high-quality pictures to everyday drawing practices (travel and scientific drawings, cartographical records, pictures related to local history and archaeology, journal vignettes, etc), the sudden increase of art appreciation and drawing skills among the Baltic nobility and educated class in the second half of the 18th century has been traced, along with the noteworthy role played by pictorial media during the Baltic Enlightenment. In the thesis, this change of perspective and a certain re-evaluation of the descriptive patterns related to the local art field help to highlight the special features of Baltic art, by allowing the limited aesthetic quality and the modest creative flight of the early local pictorial legacy to be treated without an inferiority complex and for its inherently Enlightenment-based pragmatic attitude and applied nature to be viewed as one of the main features of Baltic German art culture. Along with the mapping of the local art lovers’ pictorial experiences and prototypes, the topographies of Baltic sights and landscapes that were the most important and most characteristic pictorial genre of the Baltic Enlightenment, and which created the local visual identity, are examined. Various articles explore the aspect of female dilettanti, the theme of art collections and the art market, and provide a view based on the history of mentality as it relates to the various functions and art/artist positions in Baltic society. Attention is separately paid to distinguishing between an artist’s hobby and artist’s profession and the awareness thereof in the Baltic mentality; and to several, cultural self-determinations that developed locally during the Enlightenment, and which continued to feed the amateur, Enlightenment-based and pragmatic attitude toward artistic creation during the 19th century. Doktoritöö võtab vaatluse alla Balti valgustusaegse kunstivälja, keskendudes harrastuslikule pildipärandile. Pöörates fookuse 18.sajandi veel tagasihoidlikult professionaalselt-institutsionaalselt kunstielult laiemale harrastajate ringile ja kunstiliselt kõrgetasemelistelt piltidelt harrastuslikele, argistele, rakenduslikele joonistuspraktikatele (reisi- ja teadusjoonistused, kartograafilised ülestähendused, koduloolised ja muinasteaduslikud pildid, päevikuvinjetid jpm) on jälgitud kunstitundmise ja joonistusoskuse hüppelist kasvu Balti aadli- ja haritlaskonna seas 18.sajandi teisel poolel – ja veel enam, pildimeedia märkimisväärset rolli Balti valgustuses. Selline vaatenurga muutmine ja seniste kohalikku kunstivälja kirjeldavate mustrite teatav ümbermängimine on töös abiks balti kunsti erijoonte esiletoomisel, lubades alaväärsuskompleksita käsitleda siinse varase pildipärandi vähest esteetilist kvaliteeti ja madalat loomelendu ning hinnata sellele omast valgustuslik-pragmaatilist suhtumist ja rakenduslikku-harrastuslikku iseloomu kui baltisaksa kunstikultuuri ühte põhijoont. Koos siinsete harrastajate pildikogemuse ja -eeskujude kaardistamisega võetakse fookusesse Balti valgustuskunsti kõige tähtsam ja iseloomulikum, kohalikku visuaalset identiteeti loov pildižanr – muististe ja vaatamisväärsuste pildilised topograafiad ning maastikujoonistused. Erinevates artiklites lisandub naisuurimuse aspekt, kunstikogude ja –turu teema ning mentaliteediajaloost lähtuv pilk joonistamise erinevatele funktsioonidele ja kunsti/kunstniku positsioonile Balti ühiskonnas. Omaette tähelepanu saavad kunstiharrastuse ja kunstnikuprofessiooni eristamine ja teadvustamine balti mentaliteedis ning mitmed just valgustusajas siinmail väljakujunenud kultuurilised enesedeterminatsioonid, mis jäävad harrastuslikku, valgustuslik-pragmaatilist suhtumist kunstiloomesse toitma ka 19. sajandi edenedes. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5249289~S1

The thesis deals with Reval(i)sche Post-Zeitung, a newspaper printed periodically in Tallinn during the end of the Swedish reign (approx. 1689–1710). So far the newspaper has been examined as a separate institution in the historiography, but in the thesis the conception of the approach has been changed by viewing it in the broader context of early modern Swedish Empire and the European press history. The papers constituting the thesis review different aspects of the study object. The periodically issued (Tallinn) newspaper is at first reviewed together with other early modern information vehicles (pamphlets, etc) as a possible source of publicism and historiography of that time. Thereafter the thesis focuses on the person of the typographer of Reval(i)sche Post-Zeitung and his other everyday activities. Newspaper publishing wasn’t an activity per se or a separate task for the typographer but one aspect of information communication and reproduction of news vehicles. Commercial and other announcements published in the newspaper are dealt with separately. As a methodological innovation Reval(i)sche Post-Zeitung was for the first time reviewed in parallel with newspapers published in the Livonian Province – Montags (Donnertstags) Ordinari Post Zeitung (1690–1681), Rigische Novellen (1681–1710), and other German newspapers, for example those published in Königsberg and Hamburg. As a result of the comparison it became clear thet Reval(i)sche Post-Zeitung was a abbreviated reedition of the newspaper printed in Riga. This knowledge compels us to revise the current outlook on the Baltic early modern press history. The publishing of the newspapers in Estonian and Livonian Province centres should be viewed as an integral process initiated by the volition of the central government to control the ways and channels of the information communication aimed at the public. Väitekirjas käsitletakse Rootsi aja lõpul (u 1689–1710) Tallinnas perioodiliselt ilmunud trükitud ajalehte Reval(i)sche Post-Zeitung. Senises historiograafias on lehte vaadeldud omaette institutsioonina, kuid väitekirjas muudeti ainesele lähenemisel kontseptsiooni, käsitledes seda laiemalt varauusaegse Rootsi suurriigi ja Euroopa pressiajaloo kontekstis. Väitekirjaks koondatud artiklid avavad uurimisobjekti erinevaid tahke. Perioodiliselt ilmunud (Tallinna) ajalehte vaadeldakse esmalt koos teiste varauusaegsete infokandjatega (lendlehtede jms) kui tollase publitsistika ning ajalookirjutuse üht võimalikku allikat. Seejärel keskendutakse Reval(i)sche Post-Zeitungi trükkali isikule ja tema muudele igapäevastele tegevustele. Ajalehe väljaandmine polnud trükkalile asi iseeneses või eraldi ülesanne, vaid üks tahk informatsiooni edastamises ja uudiskandjate reprodutseerimises. Eraldi käsitletakse ajalehes avaldatud reklaam- ning muid teateid. Metodoloogilise uuendusena vaadeldi Reval(i)sche Post-Zeitungit esmakordselt paralleelselt Liivimaa kindralkubermangus välja antud ajalehtedega Montags (Donnertstags) Ordinari Post Zeitung (1690–1681), Rigische Novellen (1681–1710) ning teiste Saksa ajalehtedega, näiteks Königsbergis ja Hamburgis ilmunutega. Võrdluse tulemusena selgus, et Reval(i)sche Post-Zeitungi näol on tegemist Riias ilmunud ajalehe lühendatud ümbertrükiga. See teadmine sunnib revideerima Balti varauusaegse pressi ajaloo seniseid seisukohti. Eesti- ja Liivimaa kubermangukeskuste ajalehtede väljaandmist tuleb vaadelda ühtse protsessina, mida initsieeris keskvõimu tahe kontrollida avalikkusele suunatud info edastamise viise ja kanaleid. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

For a historian the early modern chronicle is most commonly a historical source – good or bad, reliable or untrustworthy. Based on this information the historian decides how much he or she can use the events recorded and historical figures described in the chronicle to reconstruct the past. For those researchers who study the history of historiography, the chronicle represents the reflections of the historical knowledge and the idea of history of the period in question. He or she is interested in the author, his or her motives, circumstances concerning the creation of the work, author’s sources and the reception of the work by its peers and followers. Historians and historians of historiography have studied the early modern chronicles written in Estland, Livland and Courland and agreed upon their trustworthiness, however, equal attention has not been given to the chronicles as reflectors of the historical knowledge of the period and to how the chronicles received new developments in Western European historiography. This dissertation contains seven articles on the early modern historiography which look at the influence of social factors (such as power, wars, spreading of printing presses), Western European ideas (idea of history, antiquarianism, Gothicism) and author’s personal choice of sources on historiography in Estland, Livland and Courland. In summary it can be said that historians received different ideas from Western Europe, however, none of them rose to the level of fame as some of their contemporaries in Europe. In the dialogue with the cultural centre, they were at the receiving end and not an equal partner. Concerning the societal factors, there is usually a combination of aspects influencing the writing of history at any given time. Thus, we cannot say that warfare or the establishment pf printing shops definitely encouraged or discouraged the writing of history, printing and distribution of historical works. When in 16th century the authors were more concerned with descriptions of contemporary events for future generations then in 17th century some authors aspired to write a more comprehensive overview on local history from the earliest times. Ajaloolasele on varauusaegne kroonika enamasti allikas – hea või halb, usaldusväärne või ebausaldusväärne – ning sellest lähtuvalt otsustab ajaloolane kui palju saab ta kasutada kroonikas kirjeldatud sündmusi ja inimeste tegusid selleks, et minevikku rekonstrueerida. Ajalookirjanduse ajaloo uurijale on kroonika oma ajastu ajaloo teadmiste ja ajaloo idee peegeldus. Teda huvitab autori isik, tema motiivid, kroonika valmimisega seotud asjaolud, krooniku allikad ja selle edasine saatus ajaloomaastikul. Mis puudutab kroonika allikalist väärtust, siis selles osas on ajalookirjutuse ajaloo uurijad ja ajaloolased varauusaegsete kroonikaid uurinud ning neile hinnangu andnud. Vähem on uuritud kroonikaid kui oma ajastu ajalookirjutuse peegleid ning seda, kuidas võtsid need vastu Lääne-Euroopas levinud ajalooteaduse arenguid või kuidas ühiskondlikud tegurid ajalookirjutust mõjutada võisid. Käesolev doktoriväitekiri sisaldab seitset sissevaadet varauusaegsesse ajalookirjutusse uurides ühiskondlike tegurite (võim, sõda, trükikunsti levik), Lääne-Euroopast tulnud ideede (ajaloo idee, antikvaarne liikumine, gootitsism) ning autori individuaalse allikavaliku mõju ajalookirjutusele Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal. Kokkuvõttes võib tõdeda, et Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa ajalookirjutajad võtsid vastu erinevaid Lääne-Euroopas levinud ideid ning lugesid uuemat kirjandust, kuid nende endi keskelt ei kerkinud esile ajaloolast, kes oleks olnud üle Euroopa tuntud. Dialoogis Euroopa kultuuri keskusega jäädi pigem vastuvõtjaks kui võrdseks partneriks. Ühiskondlike tegurite mõju avaldus enamasti paljude tegurite kombinatsioonis kui selgelt üheselt. Näiteks ei saa väita, et sõjategevus või trükikodade asutamine Eesti-, Liivi- ja Kuramaale alati julgustas või vastupidi pärssis ajalooteoste sündi, trükkimist või levikut. Kui 16. sajandil oli ajalookirjutajate jaoks esiplaanil oma eluajal toimunud sündmuste kirjeldamine järeltulevate põlvede jaoks, siis 17. sajandil asusid mitmed autorid koostama terviklikumat käsitlust kohalikust ajaloost. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone

Selle töö eesmärgiks on treenida statistiline masin ehk algoritm, mis on võimeline pilte eesti keeles kirjeldama. Vastav mudel oleks kasulik nii pildiotsingul kui ka nägemisvaegustega inimestele navigeerimisel. Eesti keel on morfoloogiliselt rikas (palju käändeid ja pöördeid), mis teeb selle modelleerimise keeruliseks. Enne kui on võimalik genereerida grammatiliselt korrektset kirjeldust, tuleb osata lauseid ja sõnu informatiivselt esitada. Selleks uurin neurovõrkudel põhinevaid meetodeid. Lisaks on eestikeelsed andmekogud tihti väiksemad kui analoogilised ingliskeelsed korpused. Uurin, kuidas kanda tarkust üle suurtest ingliskeelsetest andmekogudest, et eesti keeletehnoloogia rakenduste tulemusi parandada. Treenin uudse neurovõrkudel põhineva tõlkesüsteemi ingliskeelsete lausete tõlkimiseks eesti keelde. Näitan, et analoogilise mudeliga saab tõlkida ka pilte tekstiks. Töö käigus valmib esimene mudel, mis on edukalt võimeline pilte loomulikus eesti keeles kirjeldama.