• Digital Humanities and Cultural Heritage
• Open Access close
• Publications close
• Research data close
• Thesis close
• EE close

The aim of this research is, above all, to investigate the formation story of the Estonians’ own museum, with the emphasis on the relations between the museum and people. The evolution of the idea of the Estonian National Museum (ENM) and its realization reflects the maturing story of Estonian people into a nation. After the official foundation of the ENM in 1909, during the first decade of its existence, the museum underwent a change in its paradigm, growing from a national-romantic idea generated by a few intellectuals into a memory institution with extensive membership and clear visions. The museum constructed a valued past narrative, through which it was possible to find in the past the things to be proud of and to prove that Estonians are also a cultured nation. The strategies and practices of the ENM in pursuing its objectives were directed both inside and outside the museum. During the initial years of the museum the primary course of action constituted heritage collection and shaping the essence of the museum, which in European context yielded a remarkable result. The museum statutes had stipulated broad-based objectives and although as early as during the initial years of its existence the museum had theoretically developed into a versatile institution, in practice the identity was based on material heritage. There was still no wider intellectual potential for elaborating the results: however, the unique collections presented a great opportunity for the future specialists. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on eelkõige selgitada välja eesti rahva oma muuseumi kujunemise lugu rõhuasetusega muuseumi ja rahva vahelisel suhtel. Eesti Rahva Muuseumi (ERM) mõtte areng ja teoks saamine peegeldab eesti rahva rahvuseks küpsemise lugu. 1909. aastal ametlikult eluõiguse saanud muuseumi esimese kümnendi jooksul toimus paradigma muutus, kus üksikute haritlaste idealistlikust rahvusromantilisest ideest kujunes välja rahvaga aktiivselt suhtlev laiaulatusliku liikmeskonnaga ja selgete sihtidega mäluasutus. Muuseum konstrueeris väärtustatud mineviku narratiivi, mille kaudu oli võimalik leida oma minevikust seda, mille üle uhke olla ja mille kaudu tõestada, et ka eestlased on kultuurrahvas. ERMi strateegiad ja praktikad eesmärkide elluviimisel olid suunatud nii muuseumi sisse- kui väljapoole. Esmaoluline tegevussuund muuseumi esimeste aastate jooksul vanavara korjamise ja muuseumile sisu moodustamise näol andis kogu Euroopa kontekstis tähelepanuväärse tulemuse. Muuseumi põhikiri oli sätestanud laiapõhjalised eesmärgid ja kuigi muuseumist kujunes teoreetiliselt juba esimestel aastatel mitmekülgne institutsioon, sai aga praktikas identiteedi alus vanavarast. Tulemuste teaduslikuks läbitöötamiseks puudus veel laiem vaimne potentsiaal, see-eest oli loodud võimalus tulevastele erialateadlastele suurepäraste ja unikaalsete kollektsioonide näol.

This dissertation, “The Rituals Connected to the Mari Family Cycle (based on the Example of the Eastern Mari) in the Context of the Ritual Transition Theory”, is structured through a structural semantic analysis of the rituals of this cycle and the ascertainment of their key concepts. This study analyzes marriage, birth, funeral, and memorial rituals and is organized in the same order. Chapter One is devoted to the theoretical justification of the semiotic con¬cep¬tion of the understanding of culture as well as to the outlining of the objec¬tives, methodology and historiography of this issue. I approach culture as a text and will elaborate on its principal function as a people’s traditional memory. Chapter Two juxtaposes the traditional wedding ritual with the modern wedding ritual of traditional character. In the wedding ritual, the bridal text is read simultaneously with the texts of the participants of the ritual. In the modern ritual, the interpretation of the bride’s text has changed; the conceptual core of the text is restored only within weddings of a traditional character. Chapter Three is devoted to the birth ritual. I examined the texts of pregnant women and newborns and the prohibitions that they are subject to in relation to their liminal states. I think that the peculiarity of the objects of this ritual is that the meanings of these texts have almost completely changed in the modern birth ritual, which I associate with the broadening of the network of medical insti¬tutions and neonatal health care provided therein. However, it may be observed that even in cases of changes in the form of the modern birth ritual, the con¬ceptual foundation remains the same. With regard to the structure of transition rituals, the text of the woman in labor is similar to that of the bride, while the text of the newborn resembles the text of the dead in its actual passivity. Chapter Four deals with the funeral and memorial ritual and issues which form the theoretical foundation of this ritual cycle: the cult of ancestors, animism, and ideas of death and the afterlife. The cultural text of the protagonists of this ritual is linked to their actual pas¬sivity in relation to their environment and the collective body. As for the text of this ritual as a whole I believe that the function of this text as a cultural memory of its people is especially pronounced, since it includes ideas about the universe and the functioning of the people and individuals as well as perceptions of life’s vicissitudes and continuity. These are probably the most important ideas and perceptions of a people’s existence. The common basis of the rituals of the Mari family cycle is the idea of “arriving at a new birth via death”, i.e. the transition to the next state is achieved through the protagonist’s ritual death. It is precisely the ritual that helps one to cope with life crises (which have assumed the form of transition rituals). Doktoritöö on üles ehitatud pereelutsükli rituaalide struktuur-semantilise analüüsi ja nende võtmeideede väljaselgitamise abil, kus analüüsitakse pulma-, sünni- ning matuse- ja mälestamisrituaale, samal põhimõttel on töö ka struktureeritud. Töös käsitletakse kultuuri kui teksti ning peatutakse selle põhifunktsioonil kui rahva traditsioonilisel mälul. Pulmarituaalis loetakse pruuditeksti rituaalis osalejate tekstiga samal ajal. Idamaride pulmade eripäraks peame selliseid funktsionaalseid elemente nagu neidude mänge, “asendusvanemate” funktsioone, pulmade korraldamist kahes majas – pruudi kodus ja peigmehe kodus, pruudi välimuse eripärasusi. Sünnirituaalis on sünnitaja tekst üleminekurituaalide struktuuri suhtes sarnane pruudi tekstiga, vastsündinu tekst on oma reaalses passiivsuses lähedane surnu tekstile. Kuid just kollektiivi suhtumises vastsündinusse ja surnusse on selgelt väljendatud rituaali kommunikatiivne funktsioon, kui kollektiiv on nii teksti saatja kui ka selle tõlgendaja rollis. Palju sarnaseid jooni näeme sünni- ja matuserituaalis kui käsitleme neid piirirituaalidena inimese elutsüklis – inimene tuleb ja lahkub ühest ilmast teise. Matuserituaali peategelase kultuuriline tekst seostub passiivsusega kollektiivi ja tema ümbruskonna suhtes. Perekondlikud rituaalid on üleminekurituaalid, mis sisaldavad kohustuslikku peategelase ja rituaalis osalejate suhtlust. Selles mõttes täidavad need täielikumal määral kultuurilise teksti kui kollektiivmälu funktsiooni, tegelikult mõtestabki kultuurilisi tekste lahti just kollektiiv, ning kohati neid ka moodustab. Maride perekondliku tsükli rituaalide ühiseks aluseks on idee „läbi surma uuele sünnile liikumine”, st üleminek järgmisesse seisundisse toimub läbi tegelase rituaalse surma. Just rituaal aitab elus kriisiperioodidest (mis on vormistatud üleminekurituaalideks) üle saada. Surres vanemas eas, kaotab rituaali peategelane kõik oma omadused, et taas ilmale tulles need uuesti saada. Matuse- ja mälestamisrituaalis on teksti funktsioon eriti kajastatud kui rahva kultuuriline mälu, kuna siin on täheldatud ideid maailma, sealhulgas rahva ja inimese funktsioneerimisest; ideid elukeerisest ning elu jätkuvusest. Antud rituaalide kompleksi püsivust võib seostada nende rituaalide tekstide tähtsusega kultuuri elujõulisuse seisukohast, kuna nendesse rituaalidesse on kätketud teave mari rahva maailmavaate kohta. Arvestades algset kirjaoskuse-eelset kultuuri saavad antud rituaalid võtmerolli kultuurilise eetose säilitamisel.

Anyone that has studied Estonian history has at least some sort of a perception of both the Baltic German nobility and the time period when the territory of modern-day Estonia was a part of the Swedish empire. The expression “good old Swedish time” is well known to most Estonians, even if one is not entirely certain of what is meant by the expression. Similarly, the stereotype of a cruel and greedy landlord who only seeks personal gain is a familiar one. The goal of my dissertation was to offer additional interpretations about the aspirations and attitudes of the Swedish state authorities and the Baltic German nobility. I focused on Swedish Livland (an administrative unit on the territory of modern-day Southern-Estonia and Northern-Latvia) in the years 1634 to 1680. During this time there was a significant increase in the influence of the Livonian nobility and a network of institutions run by the local nobility developed in Livland, which in many respects formed a parallel governance structure to that of the state. Among other things, I wanted to find out why the Swedish state authorities allowed these developments to occur and what was the Livonian nobility trying to achieve with the help of their strengthened position. I reached the conclusion that the aforementioned developments were largely influenced by the expectation of mutual benefits. Swedish state authorities hoped that in return for certain favours, they could acquire additional resources from the Livonian nobility and affirm their allegiance to the Swedish crown. It became evident that besides collecting taxes and protecting the province, the state had very limited capacities to deal with other issues. Although there were problems with public violence, conditions of roads and bridges, efficiency of the courts and many other issues, the representatives of the state showed little initiative to deal with them. Here, the local nobility stepped in. In return for giving up resources, the Livonian nobility sought the permission of the state to deal with the issues troubling the land. For this end, proposals were made to state officials for the issuing of regulations and the founding of new institutions, the offices of which were in most cases without any kind of remuneration. To conclude, it can be said that the expectation of mutual benefits was largely met for both sides – the nobility generally acceded to the demands of the state and in return had the opportunity to influence local governance in a way that was suitable to them. Igaühel, kes on õppinud Eesti ajalugu, on vähemalt mingisugune ettekujutus nii baltisaksa aadlist kui ka ajast, mil tänapäevase Eesti territoorium kuulus Rootsi riigi koosseisu. Väljend „vana hea Rootsi aeg“ on enamikele tuttav, isegi kui ei olda päris kindlad, et milles siis ikkagi see Rootsi aja headus seisnes. Samamoodi kangastub hõlpsasti kujutelm julmast ja ahnest mõisnikust, kes üksnes enda kitsaste erahuvide eest seisis. Seadsin enda doktoritöös eesmärgiks pakkuda täiendavaid tõlgendusi Rootsi riigivõimu ja baltisaksa aadli püüdlustele ja hoiakutele. Keskendusin Rootsi riigi koosseisu kuulunud Liivimaale (tänapäevase Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti aladel asunud haldusüksus) aastatel 1634—1680. Kõnealusel ajavahemikul kasvas Liivimaal märgatavalt kohaliku aadli mõjuvõim ning kujunes välja aadli hallatud institutsioonide võrgustik, mis moodustas mitmes mõttes paralleelse haldusstruktuuri riikliku oma kõrval. Soovisin töös muu hulgas teada saada, miks lasi Rootsi riigivõim sellisel olukorral tekkida ning mida üritasid Liivimaa aadlikud tugevnenud positsiooni abil saavutada. Jõudsin järeldusele, et kirjeldatud arenguid tõukas suuresti tagant vastastikuse kasu ootus. Rootsi riigivõim lootis Liivimaa aadlile järeleandmisi tehes hankida neilt vastutasuks täiendavaid ressursse ning kindlustada kohaliku aadli lojaalsus Rootsi riigi ees. Töös ilmnes, et peale maksude kogumise ja Liivimaa kaitsmise jagus riigivõimul vähe võimekust muude teemadega tegelemiseks. Olgugi et probleeme oli maal lokkava vägivalla, teede seisukorra, kohtute efektiivsuse ja palju muuga, näitasid riigivõimu esindajad üles vähest initsiatiivi nendega tegelemiseks. Siin astus mängu kohalik aadel, kes soovis vastutasuks ressursside loovutamise eest riigivõimu luba maad vaevanud probleeme lahendada. Selleks tehti riigivõimule ettepanekuid kõikvõimalike korralduste väljaandmiseks ning uute institutsioonide asutamiseks, kusjuures loodud ametikohad olid enamasti tasustamata. Kokkuvõtteks võib öelda, et kirjeldatud vastastikuse kasu ootus suuresti realiseerus – aadel üldjuhul nõustus riigivõimu nõudmistega ning sai vastutasuks kujundada kohalikku haldust neile sobivas suunas. https://www.ester.ee/record=b5553406

Siinne doktoritöö käsitleb rahvuskuuluvuse tähendust inimeste ja riigi vahelistes suhetes 20. sajandi esimesel poolel, kasutades näidisvalimina 1941. aastal Eestist Saksamaale ümber asunud inimeste andmeid. Uurimuse eesmärk on selgitada, kas ja kuidas riiklik rahvuspoliitika mõjutas inimeste käitumist ja vastupidi – mil määral mõjutasid inimeste valikud riikide tegevust. Valimisse hõlmatud inimestest suurem osa puutus uuritaval perioodil kokku nelja riigi – Venemaa keisririigi, Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa – rahvuspoliitikaga. Nende põhimõtteliselt erineva rahvuspoliitikaga riikide käsitlemine võimaldab tuvastada rahvuse ühiskondliku tähenduse universaalseid jooni. Eesmärgi täitmiseks analüüsiti inimeste eluloolisi andmeid, seadusandlust ja rahvuspoliitikat puudutavat dokumentatsiooni ning ühiskondlikke olusid puudutavaid allikaid. Doktoritööst selgus, et üksikisikute rahvuskuuluvuse formaalne määramine osutus 20. sajandi esimesel poolel keeruliseks nii riikide kui ka inimeste jaoks, sest puudusid selged kriteeriumid viimaste rahvuspõhiseks kategoriseerimiseks, ühtsed arusaamad rahvuste olemusest ning takistav tegur oli ka mõlema poole pragmaatiliste kaalutluste domineerimine rahvuse määramisel. Mida suurem oli rahvuskuuluvuse formaalne tähtsus, seda enam olid üksikisikute valikud tingitud olukorrast ning märksa vähem nende harjumuspärasest keele- ja kultuurikeskkonnast. Seetõttu ei õnnestunud riikidel peaaegu kunagi soovitud määral rakendada essentsialistlikke ja objektiivsusele pretendeerinud rahvuse määramise kriteeriume, isegi kui see oli eesmärk ja taolisi põhimõtteid seadustega kehtestada püüti. Samuti ei olnud riigid objektiivsuse rakendamisel põhimõttelised ja järjekindlad, vaid kohandasid seisukohti vastavalt pragmaatilistele huvidele ning inimeste käitumisele. Üksikisikute valikutel oli riiklikele poliitikatele märkimisväärne mõju, ehkki arvuliselt oli muutliku ja ebamäärase rahvuskuuluvusega inimesi ühiskonnas marginaalselt. This dissertation focuses on the meaning of ethnicity in the relations between individuals and states in the first half of the 20th century using the biographical data of people who resettled from Estonia to Germany in 1941 as a sample. The aim of this study is to explain whether and how ethnopolitics of the states influenced the behaviour of individuals and vice versa – to what extent individual choices influenced state policy. Most people in the sample were affected by the ethnopolitics of four states: Russian Empire, Estonian Republic, Soviet Union, and Germany. Analysing the states with fundamentally different ethnopolitics enables to identify universal characteristics of the role of ethnicity in the society. To fulfil the aim, biographical data, legislation, and documentation about ethnopolitics as well as sources about the social conditions were analysed. The dissertation shows that fixing individuals’ ethnicity turned out to be difficult for both parties – the states and individuals – since there were no clear criteria for ethnic categorisation and no common understanding about the nature of ethnicity. Pragmatic considerations of both parties also turned out to be an obstacle. The more formal importance ethnicity had, the more individuals made choices dependent on the situation and not so much on their customary lingual and cultural environment. Therefore, the states almost always failed to implement essentialist and objective criteria in fixing individuals’ ethnicity in a desired manner, even if such criteria were their aim and established by law. Furthermore, the authorities of the states were neither principled nor consistent in applying objective criteria. The states had to adapt their stances to their own pragmatic interests and according to the behaviour of individuals instead. Thus, individual choices had a remarkable impact on ethnopolitics, although people with dynamic and vague ethnic identity formed a marginal group in the society. https://www.ester.ee/record=b5450809

http://tartu.ester.ee/record=b2019652~S1*est

Uurimistöö eesmärgiks oli välja töötada meetod tekstilise andmestiku kogumiseks, mille alusel saaks hiljem arendada masinõppel põhinevaid meetodeid depressiooni ja ärevuse riski automaatseks hindamiseks. Töö käigus koostati ankeet, mille abil koguti tekstilist materjali ligi 300-st vabatahtlikust koosnevalt mugavusvalimilt. Kogutud tekstid sisaldasid nii etteantud pildi kirjeldust kui ka vabalt valitud sündmuse või mälestuse kirjeldust. Valimis osalenute emotsionaalset seisundit mõõdeti EEK-2 skriiningtesti abil. Ligi 42% isikutest ületas depressiooni ning ligi 30% isikutest ärevuse alaskaala riskilävendi. Esialgsed eksperimendid masinõppe mudelitega, mis püüdsid ennustada, kas inimese EEK-2 skoor ületab depressiooni ja/või ärevuse riskilävendi, edukaid tulemusi ei andnud. Kokkuvõttes tundub, et etteantud pildi kirjeldamine ei ole sobivaim viis soovitud andmestiku kogumiseks ja pigem peaks kasutama selliseid kirjutamise ülesandeid, mis oleks inimese endaga rohkem seotud.

Can a country with a constant state of emergency in its capital – as was the case in Estonia in 1918–1934 – be considered a democracy? Or a country where political violence is used against members of a parliamentary committee during a committee meeting – as was the case in Finland in 1930? Why did the Estonian Social Democrats support the 1934 coup and why did the Finnish Swedes defend the Finnish Communists? Why could Estonia not find any allies except Latvia in the 1920s and 1930s, and why was Finland left without allies in the Winter War? Why did Estonia and Finland not behave in the same way in the autumn of 1939, and why did the United Kingdom, Canada, Australia, and New Zealand declare war on Finland in 1941? The answers to these questions lie in the relationships between democracy and security, which is exactly the topic of my dissertation. Based on the works of different philosophers, it is possible to show that democracy and security are interdependent. The relationship between democracy and security can be reduced to the classic dilemmas between freedom and security, freedom and sovereignty, and sovereignty and security. Although it is not possible to solve these dilemmas definitively, the solution can be improved indefinitely. I argue that the way in which democratic societies resolve these dilemmas does not depend on democratic culture or on the wisdom inherent in people, but on the perceptions of the majorities of democratic societies, which in turn depend primarily on historical experience. The theoretical explanation proposed in my dissertation helps to understand why Estonia’s and Finland’s quests for security failed in 1918–1948 and why Estonia and Finland made different choices at the turning points of their history. The behaviour of Estonia’s leaders during the events of 1939 and 1940 also becomes understandable. Hopefully, my dissertation will contribute to a fair judgement of the activities of Konstantin Päts and Johan Laidoner, and to reconciling Estonian society on the question of whether they were heroes or villains. However, the most important aim is to contribute to an understanding of just how fragile democracy and security can be, how they depend on each other and, in particular, how they depend on historical experience. Kas saab pidada demokraatlikuks riiki, mille pealinnas kehtib pidev erakorraline seisukord – nagu oli Eesti aastatel 1918–1934? Või riiki, kus parlamendikomisjoni liikmete vastu kasutatakse poliitilist vägivalda komisjoni istungi toimumise ajal – nagu oli Soome aastal 1930? Miks Eesti sotsiaaldemokraadid toetasid 1934. aasta riigipööret ja miks soomerootslased kaitsesid Soome kommuniste? Miks ei õnnestunud 1920-ndate ja 1930-ndate Eestil leida ühtegi liitlast peale Läti ja miks jäi Soome talvesõjas ilma liitlasteta? Miks Eesti ja Soome 1939. aasta sügisel ühtemoodi ei käitunud ja miks Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa 1941. aastal Soomele sõja kuulutasid? Vastus peitub demokraatia ja julgeoleku vahelistes seostes, mida minu väitekiri uuribki. Erinevate filosoofide töödele tuginedes on võimalik näidata, et demokraatia ja julgeolek sõltuvad vastastikku üksteisest. Demokraatia ja julgeoleku vaheline seos on taandatav klassikalistele dilemmadele vabaduse ja julgeoleku, vabaduse ja suveräänsuse ja suveräänsuse ja julgeoleku vahel. Kuigi dilemmasid ei ole võimalik lõplikult lahendada, on lahendust võimalik lõputult täiustada. Ma väidan, et see, kuidas demokraatlikud ühiskonnad neid dilemmasid lahendavad, ei sõltu mitte demokraatlikust kultuurist või rahvale omasest tarkusest, vaid demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mis omakorda sõltuvad eelkõige ajaloolisest kogemusest. Minu väitekirjas välja pakutud teoreetiline selgitus aitab mõista, miks Eesti ja Soome julgeolekuotsingud aastatel 1918–1948 läbi kukkusid ja miks Eesti ja Soome oma ajaloo pöördepunktides erinevaid valikuid tegid. Mõistetavaks muutub ka Eesti riigijuhtide käitumine 1939. ja 1940. aasta sündmuste ajal. Loodetavasti aitab minu väitekiri kaasa õiglase hinnangu andmisele Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevusele ja Eesti ühiskonna lepitamisele küsimuses, kas tegemist oli kangelaste või kurjategijatega. Kõige tähtsam on siiski aidata kaasa mõistmisele, kuivõrd haprad võivad olla demokraatia ja julgeolek, kuidas nad vastastikku üksteisest sõltuvad ja eriti – kuidas nad sõltuvad ajaloolisest kogemusest. https://www.ester.ee/record=b5391015

It is quite natural that different sources from the past pass on different information. The current thesis studies how the archaeological and folkloristic information relate to each other and what are the possibilities to use theses as a combined. Archaeological research has focused on the material remains from the past; the folklorists, however, study the information that has mainly been passed on orally. When the academic interest lies in the past culture as a whole, the use of different sources will grant richer and more comprehensive knowledge. The case-study of thesis that is covering the material from Estonia is analysing the information about origin of and finds associated with human remains in wetlands. The main focus has been on mires. This kind of intriguing and unstudied topic was chosen because of folk songs that describe burying in mires. Also, in the place-lore there are stories about burials in mires, as well as depictions of drowning in wetlands. For archaeologist, this raises a question, whether this folklore could reflect the events that have led to bog bodies? Additionally, the place-lore describes unearthing of human remains from waterlogged soil of which there is no archaeological documentation. Attempts to find new archaeological record for some of these place-lore sites were unfortunately unsuccessful. These fieldworks illustrate how complicated is it to discover archaeological finds from wetlands. At the same time, the work with archive sources and literature showed that there are previous archaeologically documented finds of human remains from wetlands. The age, context and way of emerge of these human remains has been very different. The archaeological excavation conducted as part of this research in Alasoo Varajemägi revealed finds in peat originating from the pyre. It seems that items left behind from cremation burials were taken into a former lake. There was no record of this kind of behaviour from the Viking Age previously documented in Estonia. Therefore, the study represents information in archaeology and folkloristics concerning human remains in wetlands. The information of both records is quite diverse, but the systematic study has brought them closer and at the same time has helped to understand the character how the archaeological and folkloristic information has been emerged, transmitted and stored. On täiesti loomulik, et erinevad minevikust pärinevad allikaliigid kannavad endas edasi erinevat informatsiooni. Käesolevas doktoritöös vaadeldakse, kuidas suhestuvad omavahel arheoloogiline ja rahvaluuleline teave ning millised on võimalused nende kooskasutuseks. Arheoloogide uurimistöö on keskendunud mineviku materiaalsetele jäänustele, rahvaluuleteadlased aga uurivad informatsiooni, mis on üle põlvkondade edasi kandunud enamasti suusõnaliselt. Kui teadlase uurimisobjektiks on mineviku kultuur terviklikult, siis aitab erinevate allikate kasutus saada möödunud aegadest palju rikkama ja mitmekihilisema arusaama. Eesti materjali käsitleva doktoritöö juhtumuuring vaatleb teavet inimjäänuste tekkest ja vastavatest leidudest märgaladel. Peamise tähelepanu all on olnud sood. Niisuguse intrigeeriva ja senikäsitlemata teemavaliku põhjustasid sohu matmisi kirjeldavad rahvalaulud. Ka kohapärimuses on nii jutte matmisest sohu kui ka kirjeldusi uppumistest märgaladel. Arheoloogi jaoks tõstatab see küsimuse, kas ja mil määral võib niisugune pärimus kajastada sündmusi, mis on maha jätnud soolaipu? Lisaks kirjeldab kohapärimus inimsäilmete avastamist liigniiskest pinnasest, mille kohta arheoloogilist dokumentatsiooni ei leidu. Katse leida osadest pärimuspaikadest uusi arheoloogilisi tõendeid kahjuks ei õnnestunud. Mainitud välitööd illustreerivad hästi, kui keerukas ja raske on avastada märgaladelt arheoloogiliste leide. Samas, töö arhiiviallikate ja kirjandusega näitas, et eelnevalt on ka arheoloogiliselt registreeritud inimjäänuste leide liigniiskest pinnasest. Need leiud on aga väga erineva vanuse, konteksti ja tekkepõhjusega. Doktoritöö raames tehtud arheoloogiliste kaevamistega õnnestus Alasoo Varajemäel tuvastada turbas asuvaid leide, mis pärinesid tuleriidalt. Näib, et põletusmatustest järele jäänud asju viidi endisaegsesse järvevette. Niisugusest viikingiaegsest käitumisest Eesti arheoloogias seni tõendeid ei olnud. Seega esitab uurimus märgaladel leiduvate inimjäänustega seonduvat arheoloogilist ja rahvaluulelist informatsiooni. Mõlemas allikaliigis esinev informatsioon on küll üsna eriilmeline, kuid süstemaatiline uurimine on vähendanud nende vahelist lõhet ja samas aidanud mõtestada ka eripära, kuidas need allikad on tekkinud, edasi kandunud ning talletunud. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone

Sheep (Ovis aries) has been one of the most exploited domestic animal in Estonia since the Late Bronze Age. Today, sheep husbandry forms a small, but important part in Estonian agriculture. By using zooarchaeological and genetic data, the aim of the dissertation is to study sheep husbandry and the development of maternal lineages in Estonia and more widely, in the Baltic Sea region, from the Middle Bronze Age (c. 1200 BC) until the present-day. The zooarchaeological part of the thesis focuses on animal consumption in Late Iron Age and medieval Viljandi and Karksi, and tackles the changes in proportion and exploitation of faunal resources over time. The genetic part of the research aims to analyse the maternally inherited mitochondrial DNA both in the ancient populations and modern Kihnu native sheep. The results of the study indicate that, starting from the Bronze Age, sheep husbandry and utilisation in Estonia has been rather persistent. Nonetheless, changes occurred, which could mainly be related to two distinct periods. Firstly, the transition from prehistory to the Middle Ages, including the 13th century Crusades. Genetically it is expressed in population expansion, possibly linked to the overall increase in human population and the demand for meat supplies. Moreover, the growth of the populations seems to have relied on local herds, while the effect of imported animals was probably insignificant. Secondly, changes came along with the beginning of the large-scale breeding in the 19th century, aimed to improve the local production of mutton and wool. With slightly decreased genetic diversity, the local sheep, including the Kihnu native sheep, have been preserved up to the present. Lammas (Ovis aries) on alates hilispronksiajast olnud üks enimkasvatatud kariloomi Eestis. Tänapäeval moodustab lambakasvatus Eestis väikese, kuid järjest olulisema osa põllumajandusest. Tuginedes zooarheoloogilisele leiuainesele ja geneetilisele andmestikule, on väitekirja eesmärk uurida lambakasvatust ning lammaste emaliinide ajalugu Eestis ja laiemalt Läänemere kultuuriruumis keskmisest pronksiajast (u 1200 eKr) tänapäevani. Töö zooarheoloogiline pool keskendub hilisrauaajale ja keskajale Viljandis ja Karksis ning loomsete saaduste tarbimisharjumustele ajas ja ruumis. Geneetiline osa analüüsib emaliini pidi pärandatavat mitokondriaalset DNA-d vanades lambaleidudes ja ka tänapäevastes Kihnu maalammastes. Uurimusest selgub, et lambakasvatus ja lammaste tarvitamine toiduks on Eestis olnud pronksiajast peale üsna järjepidev. Siiski ilmnevad mõned murranguajad, millele tuleb seletust otsida laiemal ajaloolisel taustal. Need muudatused seostuvad kahe perioodiga. Esiteks üleminek muinasajalt keskajale koos 13. sajandi alguse ristisõdadega. Geneetilises andmestikus väljendub see lambapopulatsiooni suurenemises, mis on toimunud kohaliku talumajanduse ja olemasolevate loomade baasil, ning mis võib olla tingitud sellest, et keskajal kasvas koos rahvaarvuga ka kariloomade hulk. Teine murrang ilmneb seoses suure tõuaretusega 19. sajandil, mil eeskätt Lääne-Euroopast sisse toodud tõugudega hakati kohalike lammaste liha- ja villatootlikkust parandama. Hoolimata sellest on algupärased põliste tunnustega maalambad, eeskätt Kihnu maalammas, säilinud tänapäevani, kuigi mõnevõrra väiksema geneetilise mitmekesisusega. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.

The 100th anniversary from the outbreak of the First World War (WWI) has increased the number of academic studies dedicated to the war both in Western Europe as well as in Estonia and elsewhere in Eastern Europe, where it was heretofore rather known as the “forgotten war”. This increased focus has revealed several gaps in the local historiography, especially in relation to the social and cultural aspects of the war. Among these gaps is the topic of the war experience of soldiers and its post-war meaning, which stands in the center of this doctoral thesis. The thesis relies on Estonian soldiers’ letters, diaries, memoirs and materials of veterans’ organizations, and analyzes both the common as well as previously less explored elements of the war experience of Estonian soldiers who served in the Russian Army during WWI. The thesis examines the formation of the experience during the war as well as its postwar meaning over a long timespan, i.e. how the experience was perceived and re-implemented in the transformed sociopolitical context during the interwar period and the Soviet era. By analyzing the central aspects of the Estonians’ war experience (enemy-image, self-image, relations with fellow soldiers and with the home front, returning home), the factors that affected these aspects (the context of the Russian Army, postwar conflicts), and the postwar meaning of the experience, the thesis places the Estonian case study into the wider framework of the local and international historiography and highlights the need to further research the experiences of minorities who served in the Russian Army as well as the numerous aspects of the “long” WWI on the Eastern Front. Saja aasta möödumine Esimese maailmasõja puhkemisest aktualiseeris teemakohast ajalookirjutust nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis ja mujal Ida-Euroopas, kus ilmasõda tunti seni pigem “unustatud sõjana”. Sellest tulenevalt on siinses ajalookirjutuses tulnud nähtavale mitmed lüngad, eriti sõja ühiskondlike ja kultuuriliste aspektide käsitlemisel. Viimaste hulka kuulub sõdurite kogemuse ja selle sõjajärgse tähenduse analüüs, mis on antud doktoritöö uurimisülesanne. Tuginedes eesti sõdurite kirjadele, päevikutele ja mälestustele ning veteranide organisatsioonide materjalidele, analüüsib väitekiri Esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus osalenud eestlastest sõdurite sõjakogemuse ühisosa, selle eripäraseid ja/või seni vähest tähelepanu pälvinud komponente. Töö käsitleb sõja kestel omandatud kogemust ning viimase tähendust pikemal aegreal, st kogemusele hinnangu andmist ja selle rakendamist 1920.–1930. aastate ning nõukogude perioodi teisenenud ühiskondlik-poliitilistes oludes. Analüüsides eestlaste sõjakogemuse iseloomulikumaid komponente (vaenlase- ja enesekuvand, suhted kaassõdurite ja kodurindega, kojupöördumine), neid mõjutanud tegureid (nt Vene armee taustsüsteem, ilmasõjale järgnenud konfliktid) ning kogemuse sõjajärgset tähendust, astub töö diskussiooni maailmasõja alase lokaalse ja rahvusvahelise historiograafiaga ning juhib tähelepanu vajadusele Vene armees teeninud väikerahvaste kogemuse problemaatikat, aga ka erinevaid “pika” Esimese maailmasõja aspekte idarindel kompleksselt analüüsida. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone.