Advanced search in Research products
Research products
arrow_drop_down
Searching FieldsTerms
Any field
arrow_drop_down
includes
arrow_drop_down
Include:
The following results are related to Digital Humanities and Cultural Heritage. Are you interested to view more results? Visit OpenAIRE - Explore.
25 Research products, page 1 of 3

  • Digital Humanities and Cultural Heritage
  • Publications
  • Research software
  • Other research products
  • 2017-2021
  • DSpace at Tartu University Library

10
arrow_drop_down
Date (most recent)
arrow_drop_down
  • Open Access Estonian
    Authors: 
    Tark, Triin;
    Country: Estonia

    Siinne doktoritöö käsitleb rahvuskuuluvuse tähendust inimeste ja riigi vahelistes suhetes 20. sajandi esimesel poolel, kasutades näidisvalimina 1941. aastal Eestist Saksamaale ümber asunud inimeste andmeid. Uurimuse eesmärk on selgitada, kas ja kuidas riiklik rahvuspoliitika mõjutas inimeste käitumist ja vastupidi – mil määral mõjutasid inimeste valikud riikide tegevust. Valimisse hõlmatud inimestest suurem osa puutus uuritaval perioodil kokku nelja riigi – Venemaa keisririigi, Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu ja Saksamaa – rahvuspoliitikaga. Nende põhimõtteliselt erineva rahvuspoliitikaga riikide käsitlemine võimaldab tuvastada rahvuse ühiskondliku tähenduse universaalseid jooni. Eesmärgi täitmiseks analüüsiti inimeste eluloolisi andmeid, seadusandlust ja rahvuspoliitikat puudutavat dokumentatsiooni ning ühiskondlikke olusid puudutavaid allikaid. Doktoritööst selgus, et üksikisikute rahvuskuuluvuse formaalne määramine osutus 20. sajandi esimesel poolel keeruliseks nii riikide kui ka inimeste jaoks, sest puudusid selged kriteeriumid viimaste rahvuspõhiseks kategoriseerimiseks, ühtsed arusaamad rahvuste olemusest ning takistav tegur oli ka mõlema poole pragmaatiliste kaalutluste domineerimine rahvuse määramisel. Mida suurem oli rahvuskuuluvuse formaalne tähtsus, seda enam olid üksikisikute valikud tingitud olukorrast ning märksa vähem nende harjumuspärasest keele- ja kultuurikeskkonnast. Seetõttu ei õnnestunud riikidel peaaegu kunagi soovitud määral rakendada essentsialistlikke ja objektiivsusele pretendeerinud rahvuse määramise kriteeriume, isegi kui see oli eesmärk ja taolisi põhimõtteid seadustega kehtestada püüti. Samuti ei olnud riigid objektiivsuse rakendamisel põhimõttelised ja järjekindlad, vaid kohandasid seisukohti vastavalt pragmaatilistele huvidele ning inimeste käitumisele. Üksikisikute valikutel oli riiklikele poliitikatele märkimisväärne mõju, ehkki arvuliselt oli muutliku ja ebamäärase rahvuskuuluvusega inimesi ühiskonnas marginaalselt. This dissertation focuses on the meaning of ethnicity in the relations between individuals and states in the first half of the 20th century using the biographical data of people who resettled from Estonia to Germany in 1941 as a sample. The aim of this study is to explain whether and how ethnopolitics of the states influenced the behaviour of individuals and vice versa – to what extent individual choices influenced state policy. Most people in the sample were affected by the ethnopolitics of four states: Russian Empire, Estonian Republic, Soviet Union, and Germany. Analysing the states with fundamentally different ethnopolitics enables to identify universal characteristics of the role of ethnicity in the society. To fulfil the aim, biographical data, legislation, and documentation about ethnopolitics as well as sources about the social conditions were analysed. The dissertation shows that fixing individuals’ ethnicity turned out to be difficult for both parties – the states and individuals – since there were no clear criteria for ethnic categorisation and no common understanding about the nature of ethnicity. Pragmatic considerations of both parties also turned out to be an obstacle. The more formal importance ethnicity had, the more individuals made choices dependent on the situation and not so much on their customary lingual and cultural environment. Therefore, the states almost always failed to implement essentialist and objective criteria in fixing individuals’ ethnicity in a desired manner, even if such criteria were their aim and established by law. Furthermore, the authorities of the states were neither principled nor consistent in applying objective criteria. The states had to adapt their stances to their own pragmatic interests and according to the behaviour of individuals instead. Thus, individual choices had a remarkable impact on ethnopolitics, although people with dynamic and vague ethnic identity formed a marginal group in the society. https://www.ester.ee/record=b5450809

  • Open Access Estonian
    Authors: 
    Raudsepp, Ago;
    Country: Estonia

    Can a country with a constant state of emergency in its capital – as was the case in Estonia in 1918–1934 – be considered a democracy? Or a country where political violence is used against members of a parliamentary committee during a committee meeting – as was the case in Finland in 1930? Why did the Estonian Social Democrats support the 1934 coup and why did the Finnish Swedes defend the Finnish Communists? Why could Estonia not find any allies except Latvia in the 1920s and 1930s, and why was Finland left without allies in the Winter War? Why did Estonia and Finland not behave in the same way in the autumn of 1939, and why did the United Kingdom, Canada, Australia, and New Zealand declare war on Finland in 1941? The answers to these questions lie in the relationships between democracy and security, which is exactly the topic of my dissertation. Based on the works of different philosophers, it is possible to show that democracy and security are interdependent. The relationship between democracy and security can be reduced to the classic dilemmas between freedom and security, freedom and sovereignty, and sovereignty and security. Although it is not possible to solve these dilemmas definitively, the solution can be improved indefinitely. I argue that the way in which democratic societies resolve these dilemmas does not depend on democratic culture or on the wisdom inherent in people, but on the perceptions of the majorities of democratic societies, which in turn depend primarily on historical experience. The theoretical explanation proposed in my dissertation helps to understand why Estonia’s and Finland’s quests for security failed in 1918–1948 and why Estonia and Finland made different choices at the turning points of their history. The behaviour of Estonia’s leaders during the events of 1939 and 1940 also becomes understandable. Hopefully, my dissertation will contribute to a fair judgement of the activities of Konstantin Päts and Johan Laidoner, and to reconciling Estonian society on the question of whether they were heroes or villains. However, the most important aim is to contribute to an understanding of just how fragile democracy and security can be, how they depend on each other and, in particular, how they depend on historical experience. Kas saab pidada demokraatlikuks riiki, mille pealinnas kehtib pidev erakorraline seisukord – nagu oli Eesti aastatel 1918–1934? Või riiki, kus parlamendikomisjoni liikmete vastu kasutatakse poliitilist vägivalda komisjoni istungi toimumise ajal – nagu oli Soome aastal 1930? Miks Eesti sotsiaaldemokraadid toetasid 1934. aasta riigipööret ja miks soomerootslased kaitsesid Soome kommuniste? Miks ei õnnestunud 1920-ndate ja 1930-ndate Eestil leida ühtegi liitlast peale Läti ja miks jäi Soome talvesõjas ilma liitlasteta? Miks Eesti ja Soome 1939. aasta sügisel ühtemoodi ei käitunud ja miks Ühendkuningriik, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa 1941. aastal Soomele sõja kuulutasid? Vastus peitub demokraatia ja julgeoleku vahelistes seostes, mida minu väitekiri uuribki. Erinevate filosoofide töödele tuginedes on võimalik näidata, et demokraatia ja julgeolek sõltuvad vastastikku üksteisest. Demokraatia ja julgeoleku vaheline seos on taandatav klassikalistele dilemmadele vabaduse ja julgeoleku, vabaduse ja suveräänsuse ja suveräänsuse ja julgeoleku vahel. Kuigi dilemmasid ei ole võimalik lõplikult lahendada, on lahendust võimalik lõputult täiustada. Ma väidan, et see, kuidas demokraatlikud ühiskonnad neid dilemmasid lahendavad, ei sõltu mitte demokraatlikust kultuurist või rahvale omasest tarkusest, vaid demokraatlike ühiskondade enamuste arusaamadest, mis omakorda sõltuvad eelkõige ajaloolisest kogemusest. Minu väitekirjas välja pakutud teoreetiline selgitus aitab mõista, miks Eesti ja Soome julgeolekuotsingud aastatel 1918–1948 läbi kukkusid ja miks Eesti ja Soome oma ajaloo pöördepunktides erinevaid valikuid tegid. Mõistetavaks muutub ka Eesti riigijuhtide käitumine 1939. ja 1940. aasta sündmuste ajal. Loodetavasti aitab minu väitekiri kaasa õiglase hinnangu andmisele Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri tegevusele ja Eesti ühiskonna lepitamisele küsimuses, kas tegemist oli kangelaste või kurjategijatega. Kõige tähtsam on siiski aidata kaasa mõistmisele, kuivõrd haprad võivad olla demokraatia ja julgeolek, kuidas nad vastastikku üksteisest sõltuvad ja eriti – kuidas nad sõltuvad ajaloolisest kogemusest. https://www.ester.ee/record=b5391015

  • Open Access English
    Authors: 
    Islam, Md Rezwanul;
    Publisher: Tartu Ülikool
    Country: Estonia

    This thesis is based on three main objectives: at first, the implementation of RNMT+ archi-tecture with Relational-RNN model. This is an interaction between this architecture and the RNN model. Secondly, train three different translation models based on RNMT+, Trans-former, and sequence to sequence architectures. Previously, we have witnessed the perfor-mance comparison among RNMT+ with LSTM, Transformer, seq2seq, etc. Finally, evalu-ate the translation model based on training data. When implementing RNMT+, the core idea was to use a newer type of Recurrent Neural Network (RNN) instead of a widely used LSTM or GRU. Besides this, we evaluate the RNMT+ model with other models based on state-of-the-art Transformer and Sequence to Sequence with attention architectures. This evaluation (BLEU) shows that neural machine translation is domain-dependent, and translation based on the Transformer model performs better than the other two in OpenSubtitle v2018 domain while RNMT+ model performs better compared to other two in a cross-domain evaluation. Additionally, we compare all the above-mentioned architectures based on their correspond-ing encoder-decoder layers, attention mechanism and other available neural machine translation and statistical machine translation architectures. In estonian: See lõputöö põhineb kolmel põhieesmärgil: alguses RNMT + arhitektuuri rakendamine Relatsioon-RNN-mudeli abil. See on interaktsioon selle arhitektuuri ja RNN-mudeli vahel. Teiseks, koolitage kolme erinevat tõlkemudelit, mis põhinevad RNMT +, Trafo ja järjestusearhitektuuridel. Varem oleme olnud tunnistajaks RNMT + jõudluse võrdlusele LSTM, Transformeri, seq2seq jne abil. Lõpuks hinnake tõlkemudelit koolitusandmete põhjal. RNMT + rakendamisel oli peamine idee kasutada laialdaselt kasutatava LSTM või GRU asemel uuemat tüüpi korduvat närvivõrku (RNN). Lisaks hindame RNMT + mudelit koos teiste mudelitega, mis põhinevad tipptehnoloogial Transformer ja Sequence to Sequence koos tähelepanu arhitektuuridega. See hinnang (BLEU) näitab, et neuraalne masintõlge on domeenist sõltuv ja muunduril Transformer põhinev tõlge toimib paremini kui ülejäänud kaks OpenSubtitle v2018 domeenis, samal ajal kui RNMT + mudel toimib paremini kui ülejäänud kaks domeenidevahelist hindamist. Lisaks võrdleme kõiki ülalnimetatud arhitektuure nende vastavate kodeerija-dekoodri kihtide, tähelepanu mehhanismi ja muude saadaolevate närvi masintõlke ning statistiliste masintõlke arhitektuuride põhjal.

  • Open Access English
    Authors: 
    Paul Oliver Stocker;
    Publisher: Tartu Ülikool
    Country: Estonia

    http://tartu.ester.ee/record=b2658242~S1*est

  • Open Access Estonian
    Authors: 
    Polli, Kadi;
    Country: Estonia

    This PhD thesis examines the Baltic art field during the Enlightenment, focusing on the amateur pictorial legacy. By turning our attention from the professional-institutional art world, which was still quite limited in the 18th century, to the broader circle of dilettanti, and from artistically high-quality pictures to everyday drawing practices (travel and scientific drawings, cartographical records, pictures related to local history and archaeology, journal vignettes, etc), the sudden increase of art appreciation and drawing skills among the Baltic nobility and educated class in the second half of the 18th century has been traced, along with the noteworthy role played by pictorial media during the Baltic Enlightenment. In the thesis, this change of perspective and a certain re-evaluation of the descriptive patterns related to the local art field help to highlight the special features of Baltic art, by allowing the limited aesthetic quality and the modest creative flight of the early local pictorial legacy to be treated without an inferiority complex and for its inherently Enlightenment-based pragmatic attitude and applied nature to be viewed as one of the main features of Baltic German art culture. Along with the mapping of the local art lovers’ pictorial experiences and prototypes, the topographies of Baltic sights and landscapes that were the most important and most characteristic pictorial genre of the Baltic Enlightenment, and which created the local visual identity, are examined. Various articles explore the aspect of female dilettanti, the theme of art collections and the art market, and provide a view based on the history of mentality as it relates to the various functions and art/artist positions in Baltic society. Attention is separately paid to distinguishing between an artist’s hobby and artist’s profession and the awareness thereof in the Baltic mentality; and to several, cultural self-determinations that developed locally during the Enlightenment, and which continued to feed the amateur, Enlightenment-based and pragmatic attitude toward artistic creation during the 19th century. Doktoritöö võtab vaatluse alla Balti valgustusaegse kunstivälja, keskendudes harrastuslikule pildipärandile. Pöörates fookuse 18.sajandi veel tagasihoidlikult professionaalselt-institutsionaalselt kunstielult laiemale harrastajate ringile ja kunstiliselt kõrgetasemelistelt piltidelt harrastuslikele, argistele, rakenduslikele joonistuspraktikatele (reisi- ja teadusjoonistused, kartograafilised ülestähendused, koduloolised ja muinasteaduslikud pildid, päevikuvinjetid jpm) on jälgitud kunstitundmise ja joonistusoskuse hüppelist kasvu Balti aadli- ja haritlaskonna seas 18.sajandi teisel poolel – ja veel enam, pildimeedia märkimisväärset rolli Balti valgustuses. Selline vaatenurga muutmine ja seniste kohalikku kunstivälja kirjeldavate mustrite teatav ümbermängimine on töös abiks balti kunsti erijoonte esiletoomisel, lubades alaväärsuskompleksita käsitleda siinse varase pildipärandi vähest esteetilist kvaliteeti ja madalat loomelendu ning hinnata sellele omast valgustuslik-pragmaatilist suhtumist ja rakenduslikku-harrastuslikku iseloomu kui baltisaksa kunstikultuuri ühte põhijoont. Koos siinsete harrastajate pildikogemuse ja -eeskujude kaardistamisega võetakse fookusesse Balti valgustuskunsti kõige tähtsam ja iseloomulikum, kohalikku visuaalset identiteeti loov pildižanr – muististe ja vaatamisväärsuste pildilised topograafiad ning maastikujoonistused. Erinevates artiklites lisandub naisuurimuse aspekt, kunstikogude ja –turu teema ning mentaliteediajaloost lähtuv pilk joonistamise erinevatele funktsioonidele ja kunsti/kunstniku positsioonile Balti ühiskonnas. Omaette tähelepanu saavad kunstiharrastuse ja kunstnikuprofessiooni eristamine ja teadvustamine balti mentaliteedis ning mitmed just valgustusajas siinmail väljakujunenud kultuurilised enesedeterminatsioonid, mis jäävad harrastuslikku, valgustuslik-pragmaatilist suhtumist kunstiloomesse toitma ka 19. sajandi edenedes. Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone https://www.ester.ee/record=b5249289~S1

  • Open Access
    Authors: 
    Vassilis Petsinis;
    Publisher: Informa UK Limited
    Country: Estonia
    Project: EC | MERWBKBS (749400)

    This work is a study on the patterns of managing ethnic relations in Serbia and Latvia. It aims at enhancing the cross-regional exchange of knowledge between the Western Balkans and the Baltic States. This study demonstrates that as the bond between geopolitics and ethnopolitics grows more powerful, the liberalization of minority policies would become less feasible within a state. It also hints that the intersection between geopolitics and ethnopolitics should not be perceived as ‘fixed’ but it can be subject to fluctuations and readjustments. Therefore, the interaction between endogenous and exogenous actors can impact the engagement(s) by the EU in the field of minority rights to varying degrees and within different contexts.

  • Open Access English
    Authors: 
    Vassilis Petsinis;
    Country: Estonia
    Project: EC | MERWBKBS (749400)

    This is the introduction to a special section based on selected contributions for the ‘Ethnopolitics in Central and Eastern Europe in a State of Flux’ international conference (UPTAKE research consortium, Johan Skytte Institute of Political Studies, University of Tartu, Estonia, February 9th- 10th, 2018).

  • Open Access English
    Authors: 
    Kangur, Katrin;
    Country: Estonia

    Teine maailmasõda on andnud ainest tuhandetele ajaloolistele filmidele, mis erinevates žanrites ja erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt vormivad meie ajaloomälu. Tänapäeval moodustavad nii eluloofilmid kui ajaloolised filmid märkimisväärse osa sellest pagasist, mis mõjutab publiku arusaamist, kuidas ajaloolised sündmused aset leidsid. Kuitahes palju erinevaid ajalootõlgendusi kaasaegses kultuuriruumis ka ei esine, paneb miski ajaloolise ja biograafilise filmi puhul vaataja lähenema sellele teisiti kui väljamõeldud süžeel põhinevale mängufilmile. Doktoritöö “Adaptatsiooni ja vaatepunkti poeetika: ajaloolis-biograafilise filmiteose kirjanduslikud ja dokumentaalsed allikad” keskendub ajaloolis-biograafiliste draamafilmide kui filmimuganduste uurimisele. Tuginedes kolmele näitele, Roman Polanski holokaustiteemalisele filmile “Pianist” (2002), Max Fäberböcki Teise maailmasõja lõpusündmustest jutustavale “Naine Berliinis” (2008) ning Jan Troelli kirjanikuportreele Knut Hamsunist (“Hamsun” (1996)), on doktoritöös tähelepanu all milliseid eetilisi ja filmitehnilisi väljakutseid (auto)biograafiliste tekstide filmikeelde ümberpanek filmitegijatele esitab ning kuidas sellised filmid vaataja jaoks toimivad kui adaptsioonid: lisaks ajaloolisele tõepärasusele, on nende filmide juures oluline peategelase isik, tema lugu, kogemus ja nägemus sündmustest. Kuigi ajaloolis-biograafilised filmid ja (auto)biograafiad moodustavad olulise osa meie ajalooteadmiste kujunemisest, on nende filmiadaptsioone seni vähe uuritud. Ometi peegeldavad need filmitekstid keerulisi valikuid, mida filmitegijad peavad langetama, püüdes filmitekstis edasi anda niihästi autobiograafilise jutustuse “mina”, kui ka esitada “tõetruult” ajaloosündmusi. The doctoral dissertation Poetics of Adaptation and Point of View: Literary and Documentary Sources of the Historical-Biographical Film focuses on historical-biographical films as adaptations. This is a subject matter that has received surprisingly little attention, considering the importance and impact that written and filmed life narratives have had on contemporary culture. The Second World War has been depicted in thousands of historical films in different genres and from different perspectives that each influence the public understanding of history. While recognizing that contesting perspectives on history and subjective interpretations exist, the viewer of a historical-biographical film still expects to see “a true story”. Furthermore, if a historical-biographical film is based on a published (auto)biographical book, the expectations of meeting not only history but his or her story on screen are relevant to film’s reception. Besides historical and biographical facts, a personal story, individual life experiences and subjective point of view on events are also important in these films. This dissertation explores and discusses the process of adaptation of autobiographical stories. How the subjective point of view of the autobiographical narrator has been adapted into film text, is examined closely in three case studies presented in this thesis: Roman Polanski’s The Pianist (2002), Max Fäberböck’s A Woman in Berlin (2008) and Jan Troell’s Hamsun (1996). Specifically, the focus is on the ethical and technical issues filmmakers face when they attempt to combine the “subjective perspective” with a historically “accurate” story. https://www.ester.ee/record=b5231059

  • Open Access Estonian
    Authors: 
    Sirts, Kairit;
    Publisher: Tartu Ülikool
    Country: Estonia

    Uurimistöö eesmärgiks oli välja töötada meetod tekstilise andmestiku kogumiseks, mille alusel saaks hiljem arendada masinõppel põhinevaid meetodeid depressiooni ja ärevuse riski automaatseks hindamiseks. Töö käigus koostati ankeet, mille abil koguti tekstilist materjali ligi 300-st vabatahtlikust koosnevalt mugavusvalimilt. Kogutud tekstid sisaldasid nii etteantud pildi kirjeldust kui ka vabalt valitud sündmuse või mälestuse kirjeldust. Valimis osalenute emotsionaalset seisundit mõõdeti EEK-2 skriiningtesti abil. Ligi 42% isikutest ületas depressiooni ning ligi 30% isikutest ärevuse alaskaala riskilävendi. Esialgsed eksperimendid masinõppe mudelitega, mis püüdsid ennustada, kas inimese EEK-2 skoor ületab depressiooni ja/või ärevuse riskilävendi, edukaid tulemusi ei andnud. Kokkuvõttes tundub, et etteantud pildi kirjeldamine ei ole sobivaim viis soovitud andmestiku kogumiseks ja pigem peaks kasutama selliseid kirjutamise ülesandeid, mis oleks inimese endaga rohkem seotud.

  • Open Access English
    Authors: 
    Kriisa, Kaidi;
    Country: Estonia

    Väitekirja teemaks on mitmekeelsuspraktikad kõigis varauusaegse Tartu ülikooli, nii selle Academia Gustaviana (1632–1656) kui ka Academia Gustavo-Carolina perioodi (1690–1710) säilinud tekstides. Antud töö keskne mõiste – „mitmekeelsuspraktikad“, st vähemalt kahe keele vahelduv kasutamine ühe ajaloolise teksti piires – on antud doktoritöös katusmõisteks, mis võimaldab ühte uurimusse koondada hulgaliselt eri pikkuse, liigi, eesmärgiga akadeemilisi tekste ning kasutada nende analüüsimiseks laialdast terminoloogiat. Vajadus uurida mahukat varauusaegse Tartu ülikooli akadeemilist pärandit keelelistest aspektidest, on tingitud suuresti uurimislüngast, mis antud valdkonnas prevaleerib. Nimelt kaasaegsetes uurimustes ja akadeemiaga seotud dokumentides on 17. sajandi ülikooli keelekasutuse kohta informatsiooni väga vähe, mistõttu puudub tervikpilt sellest, milliseid keeli kasutati ülikoolisiseses ja -välises asjaajamises, akadeemia juhtimises ning ka õppetöö läbiviimises. Selleks, et anda täpne ülevaade varauusaegse Tartu ülikooli tegelikust keelekasutusest, kaardistati keeleseis. Mahukas töö korpus sisaldab arvukalt eri liiki tekste, mis moodustavad kokku kuus temaatilist sisupeatükki ühes 28 erineva allrühmaga, millest igaühe kohta on tehtud deskriptiiv-kvalitatiivne statistiline analüüs. Antud väitekirja peamiseks uurimisküsimuseks on akadeemia eri tegevussfääridest pärit tekstides esineva keelekasutuse varal kas ümber lükata või tõestada hüpotees, et 17. sajandi Academia Dorpatensis oli ladina keele keskne, nagu seni arvatud. Hüpoteesi tõestamiseks eeldati, et akadeemiast säilinud ükskeelsed tekstid on prevaleerivalt ladinakeelsed, ja kõigil juhtudel, mil ühe teksti piires kasutati koos vähemalt kahte eri keelt, on ladina keel alati domineerivaks ehk raamkeeles ning kõik ühes ladina keelega kasutatud rahvakeeled on sekundaar- ehk sissepõimitud keeled. Uurimistööst johtus, et keelevahetus kui protsess ei olnud akadeemias ühesuunaline, mille resultaadina oleks loodud kõigepealt ladina ja rahvakeelte vahel mitmekeelseid tekste ning hiljem üksnes rahvakeelseid. Keelevalik ja -vahetus sõltus eeskätt tekstiliigist, -funktsioonist, -autorist, -adressaadist ja -meediumist (st kas oli tegemist käsikirjalise või trükitud tekstiga). Tulenevalt töö resultaatidest, ei saa väita, et varauusaegne Tartu akadeemia olnuks eranditult kõigis oma toimimisvaldkondades ladina keele keskne, nagu on seni eeldatud, vaid üheks kesksemaks keeleliseks praktikaks oli mitmekeelsus, mis avaldus ladina keele samaaegses kasutamises koos rahvakeeltega, harvem koos teiste õpetatud keeltega. This doctoral dissertation focuses on the study of the academic text-units extant from the early modern Academia Dorpatensis within its both periods Academia Gustaviana (1632–1656) and Academia Gustavo-Carolina (1690–1710) from the aspects of multilingual practices. Multilingual practices is a phenomenon that is often defined as the “alternating use of at least two languages in historical writings”. It is a characteristic which enables to consider a number of different text types and topics within a single study under the same denominator. Both contemporary studies and the extant documents contain very little information about the linguistic performance of that period, therefore there is a lack of knowledge in which language exactly the Academy was governed and communicated in. In order to demonstrate the real linguistic situation of the Academy, all the extant material was collected, divided into 28 sub-groups, and a descriptive-qualitative statistical analysis followed. The main objective of the thesis was either to prove or disprove the general idea of the early modern Academia Dorpatensis being Latin-centered. Two premises were stated in order to prove the Hypothesis: first, that all monolingual texts were mainly in Latin, and in cases when at least two languages were used within a text-unit, Latin was supposed to be the frame language and all the other languages (vernaculars) to be the embedded languages. However, the analysis revealed that the development of the linguistic performance in the 17th century academic texts was not linear from the usage of Latin to multilingual texts, which then would finalize with a text-unit written exclusively in a vernacular. On the contrary, all these practices occur throughout the early modern Academia Dorpatensis, depending mostly on the text-type and its function, author, addressee as well as the medium (i.e. either printed or handwritten text). Based on the results of the thesis, the idea that the 17th century Academy was exclusively Latin-centered can be refuted, since one of the central practices used was multilingualism in which Latin was foremost used with some vernaculars and rarely with other learned languages.